Ukraina sõjapõgenikke tuleb kindlasti aidata, kuid see ei tohi toimuda stiihiliselt ja kontrollimatult, nagu see hetkel käib, ning sellel migratsioonil peab kindlasti olema tagasipöörd vabasse ja turvalisse Ukrainasse tulevikus.
Siseminister Kristian Jaani ütles EKRE saadikutega kohtudes välja, et kuna Ukraina ja Eesti vahel on viisavabadus, siis lihtsalt ei saa ühtegi Ukraina kodanikku takistada meile sisenemast. Maha hõigati võimalik saabujate arv, mis on sada tuhat, aga sõja pikenedes võib see arv mõõtmatult kasvada.
Nagu mõnedki inimesed on juba välja öelnud, hakkab põgenike-vaimustus ruttu maha käima. Tallinn on niigi tugevalt venekeelne linn ja kuna enamik saabuvatest ukrainlastest on põgenenud linnadest, siis koonduvad nad ka siin linnadesse, eelkõige pealinna, mis muutub peagi hääbuva eesti keelega linnaks. Ukrainlastel pole mingit vajadust eesti keelt õppida, sest kõik nad oskavad vene keelt ja Eesti on poolenisti venekeelne. Varsti tajume tänavapildiski eestluse kadumist ja slaavluse domineerimist.
Praegune valitsus ei takista vähimalgi määral Eesti sõjapõgenikega üleujutamist, mingeid kontrollmeetmeid pole kavaski. Suur surve tuleb tööandjatelt, kes hõõruvad juba töökäte ootuses käsi – ei eestluse tulevik ega põgenike emotsionaalne seisund ei ole kusagil jutuks.
Kõige hullem kuritegu riigivõimu poolt on praegu võimaliku vene-ukraina konflikti eiramine. Räägitakse küll Putini propagandast, aga eiratakse fakti, et suur osa venekeelsest kogukonnast on täiesti loomulikult oma trikoloori ja Georgi lindi pooldajad. Nad on 9. mail pronkssõduri juures, kelle järeltulijad ründavad Ukrainat. Siinsed vene kodanikud valisid Putinit protsentuaalselt rohkem kui Venemaa venelased.
Olmetasandil on kokkupõrkeid juba väidetavalt olnud, venelastest taksojuhid on keeldunud ukrainlasi sõidutamast, venekeelsetes töökollektiivides kardetakse töökohtade pärast, isegi Riigikogu keskerakondlikud saadikud on võtnud sõna ja hääletanud Ukraina vastu. Baas suuremaks sisekonfliktiks on olemas, ja nagu Mart Helme ütles, võib Putin saada võimaluse päästa oma kaasmaalasi “eesti fašistide ja ukraina natsionalistide” käest. Kõik see aga võimuladvikut ei huvita.
Kummalisel kombel on ka eestlaste endi iseseisvustahe ja enesealalhoiuinstinkt hääbumas. Noorematel põlvkondadel puudub see üldse, vanemad põlvkonnad aga viskavad selle tasapisi prügikasti. Suurem osa rahvast elab sõjapõgenike abistamise laineharjal, unustades, et meil tuleb nendega pikalt koos elama hakata, kord saab otsa kallistamise ja kaasatundmise aeg ning milliste naabrite kõrval me siis elame?
Ühiskonna valmisolekut sõjapõgenikke aidata tuleks mõõta selle järgi, kui paljud on nõus neid võtma oma koju ja oma leivale. Lääne-Euroopa kogemus näitab selgelt, et see valmisolek on väike, hea südamega inimesed võtaks nad igal ajal vastu, aga kulud ja muud tulemid peaks kinni maksma ja ära klaarima riik. Liberaalsed valitsused aga on maksumaksjate raha valmis lõputult ka sisserändajate peale kulutama.
Ukraina sõda ei hääbu ilmselt niipea, ukrainlased jäävad meie kõrvale elama ja kuigi enamik läheb aafriklastest erinevalt tööle, siis nende pered on suuremad, meie sotsiaal-, haridus- ja muud süsteemid satuvad pinge alla, sõjapõgenikest saavad paljudel aladel meil konkurendid, näiteks tööturul. Arvestagem, et kliimameetmed, võimalik pandeemia jätkumine, Venemaale kehtestatud sanktsioonidest tingitud majandusraskused, energiahindade kasv, kasvavad kaitsekulutused ja palju muudki tähendavad tohutuid kulutusi tulevikus, jõukuse vähenemist ja sellest kasvavaid pingeid.
Üks asi, mida kõik heasüdamlikud eestlased unustavad, on see, et ukrainlased pole inglid, nad on inimesed heade ja vigadega. Nad hakkavad elama meie kõrval ja neis on endiselt olemas needsamad iseloomujooned, mentaliteet, arusaamad ja uskumused, mis Ukrainas, ainult et nad on lisaks veel ka võõrkeelne rahvas. Tuletagem meelde Delfi intervjuud siinse ukraina võõrtöölise-firmajuhiga, kelle arvates on eestlased liiga seaduskuulelikud, tema ise oli aga juba saanud mitu karistust kiiruse ületamise ja muude asjade pärast.
Võõrastega kõrvuti elades ei ole nad varsti enam “õnnetud”, vaid meist mõneti erinevad inimesed teisest kultuuriruumist. Liberaalses Läänes küll ei räägita sellest, aga rassism ja ksenofoobia ei teki üldjuhul mitte millestki, vaid vähesed on põhimõtteliselt võõraste vihkajad – rassistlikud ja ksenofoobsed seisukohad tekivad tavaliselt erinevate kultuuride sobimatusest ja enamasti olmetasandilt, kui teise kultuuri kombed on liiga vastuvõetamatud. Ka Eestis tuleb rahuolematus võõrastega siis, kui avastatakse, et nad käituvad avalikus ruumis liiga lärmakalt, nende töökultuur on teine, arusaamad ilmaelust ei klapi meie omadega. Isegi kui püütakse teistega kohaneda, tuleb varsti tüdimus vastuoludest ja siis rahulolematus.
Ukrainlased Eestis pole midagi uut – nõukogude aja lõpus toodi neid siinsetesse kolhoosidesse ehitustöölisteks hulgi ning paljud jäidki siia. Ainult et nad on siiski see osa ühiskonnast, kes vähendab eestlaste lootust püsida siin maalapikesel veel aastasadu.
Kõige kurvem ongi see, et me anname käest oma rahvusriigi. Ukrainlastel pole oma riigi elanikkonna suuruse ja põgenike hulga järgi võttes mingi probleem kasvada siin teiseks kolmesajatuhandeliseks võõrkogukonnaks. Meie tee läheb samamoodi nagu soome-ugri vabariikides Venemaal: pealinn on venekeelne, põlisrahvas on külades ja väikelinnades.
Ega eestlased enam hooligi oma eestikeelsest rahvusriigist – seda näitavad nii liberaalsete ja vasakerakondade populaarsus, kelle eesmärgiks ongi võõraste sissevedu ja multikultuurne ühiskond, ning uskumatult suur toetus ukrainlaste sisseveole. 38 miljoni poolakaga Poola võib seda endale lubada, umbes 800 000 tuhande eestlasega (arvates maha Soomes ja mujal elutsejad) Eesti aga mitte.
Ja mis kõige hullem – venekeelsele ja slaavlastega asustatud Eestile võib julgelt pretendeerida ka Putin, kes tahabki ju Vene maailma kokku liita. Ja mis saab siis, kui ka Venemaal algab mingi sisekriis ja miljonid Läände põgenevad – kuhu me nad mahutame?
Ärgem unustagem Liibanoni, kunagist jõukat Vahemere pärli, kes kunagi võttis vastu miljoneid palestiina põgenikke, kes jäidki laagritesse elama, kuni laagritest said asulad, palestiinlased ise aga olid pikaajalise kodusõja üks osapool. Nüüdseks on Liibanon hääbunud sisemistest vastuoludest lõhestatud vaeseks riigiks.
Eesti aga on ainus koht maailmas, kus me saame eesti keeles igal pool rääkida. Ida-Virumaa on käest libisemas, Tallinn takkaotsa – kas meist peab saama Rocca al Mare muuseumirahvas?
Jüri Kukk, toimetaja