Sisekaitseakadeemia teadlaste Georg-Henri Kaupa, Emilia Muuga ja Jaanika Puusalu artikkel tähistab vabariigi sõjateaduse arengus olulist sammu. Spetsialistid on lõpuks ometi jõudnud terve talupojamõistuse tasemele ja räägivad sellest, mis on nii iseenesestmõistetav ja üldteada, nagu planeedi Maa pöördellipsoidne kuju.
Esimest korda tunnistatakse avalikult, et heidutus ulatub relvadest kaugemale. Teiseks on jõutud ratsionaalse järelduseni: Eesti ei saa valmistuda kõigeks ning peab valima lahendused, mis annavad kõige rohkem kaitseväärtust euro kohta. Üle ootuste kõva tulemus.
Mõneski mõttes olulisem on aga see, et kõrged militaarteadurid näevad välja nagu pesumodellid – glamuursed, meediasõbralikud ja eeskujuks lihtrahvale, kuidas tuleb elada ja olla.
Nüüd on see välja öeldud: raha on vähe ja seda kasutatakse rumalalt. Jutt ei muuda midagi, endiselt kehtib vastupidine loogika – rohkem raha, vähem tegelikku kaitset. Just see loob soodsa pinnase korruptsiooniks, nuumab huvigruppe ja toob sära toiduahela silmadesse.
Kui hakata tõsiselt prioriteete seadma, hajutatud taristut looma, tsiviilkaitset süsteemselt arendama ja iga eurot mõtestatult kasutama, satub kriisi kogu liberaaldemokraatlik globalistide koorekiht.
Erasektori lepingud, nõuandekonkursid, uhked esitlused ja „strateegilised partnerlused“ ja nn relvatehased kaotavad mõtte. Head ideed ja ratsionaalsed soovitused on head hommikukohvi kõrvale lugeda, kuid need ei sobi skeemitajatele ega massuurikatele, kes on harjunud riigikaitse eelarvet oma taskusse kühveldama.
Reaalne totaalkaitse eeldab julgust lõpetada raha raiskamine ja suunata vahendid sinna, kus on tegelik vastupanuvõime – varudesse, koolitustesse, reservi ja rahva tahtesse. Senine mudel teenib pikanäpumeeste eliiti, mitte Eesti vabadust. Aeg on valida: kas jätkata ilusate piltide ja tühja jutuga või hakata tegema midagi, mis tegelikult heidutab.
Sven Sildnik,
Sisepaguluses 14.08.2026