Järve Selver teisipäeva pärastlõunal. Kassas on suurt kasvu ukrainlanna, kes jääb hätta kaalukaubaga. Ta pöördub naaberkassa töötaja poole, kel on omad kliendid, kuid kes selgitab siiski vene keeles, mida teha vaja. Too aga ei leia ikkagi hinnakirjast vajaminevat ja kolleeg aitab teda taas, kuid koodi ei leitagi. Inimesed jälgivad toimuvat, kes niheledes, kes rahulikult, mõni aga läheb teise sappa.
See on üsna tavaline situatsioon ja ei toimu ainult umbkeelsete uusteenindajatega. Ka vanemad kassiirid loevad sageli tõrkuvat triipkoodi pikalt luubiga või on ka muidu aeglasemad kui nooremad, järjekord aga niheleb kärsitusest.
Me aitavat nii ukrainlasi ja teisi migrante (neilt ka eesti keele oskust mitte nõudes) ning eakaid inimesi tööturule. Sotsiaalse sidususe värk, teate küll, oleme ju kõik üks suur rahvusvaheline pere. Eestis on koguni pikk nimekiri ettevõtteid, kes võtavad tööle inimesi mitte kompetentsi, vaid kuuluvuse järgi vähemuste ridadesse. Moes on ka “triibulised nimekirjad”, mille järgi peab tööle võtma nii, et oleks sooline võrdsus, tühja sest kompetentsist.
Seega on teeninduses põhirõhk teenindajal ehk tema tohib olla kes tahes. Inimestelt, kes seisavad järjekorras, on õigus heale teenindamisele ära võetud: nad peavad leppima teenindajatega, kes ei oska riigikeelt; kes on (täiesti arusaadavatel põhjustel) aeglased või ei oma sujuvaks tööks piisavat kogemust. Selle tagajärjel pikeneb järjekorras seismise aeg, inimesed lähevad närvi, hakkavad pahandama ja valivad järgmisel korral ostudeks teise kaupluse.
Pealtnäha on tegu küll õilsa ideega haarata teenindusse kaasa ka inimesi, kes päris hästi sinna ei sobi, aga lõpptulemuseks on ikkagi see, et teenindatavad pole rahul, müüjad lähevad ise ka oma abitust tunnetades närvi ja tagajärjeks on ebaterve õhkkond.
Usk, et sel moel üksteist aidates saab meist suur sõbralik pere ja see ei loe, et teenindaja on hädine, kõik me, järjekorras seisjad, toetame teda ja oleme temaga, on tegelikult sama utopistlik kui kommunism. ÜRO hiljutine raport ütles, et inimesed on hakanud just vähem teistega arvestama, ja seda ideoloogiliste sotsiaalsete mängudega ei paranda.
Muidugi on vaja aidata kõiki, kes tahaksid tööd ja elatist leida, aga see peab toimuma mõistlikkuse piirides ja sel moel, et teenindus sujuks, mitte ei takerduks.
Isegi nõukogude ajal oli teenindatav rohkem “kuningas” kui nüüd, mil teenindussfäärist on saanud justkui sotsiaalabi osakond neile, kel pole piisavalt kompetentsi. Ettevõtjad on täiesti unustanud selle reegli, et kiiresti liikuv järjekord tähendab suuremat käivet ja sujuv teenindus on firma mainemärk. Tööle võetakse lausa eeldusel, et oled inimene ja tsipake mõistust on peas ka.
Siin ei maksa enam rääkidagi sellest, et teenindajad peaksid oskama riigikeelt – sellest ei hooli enam keegi, ei ettevõtjad, teenindajad ega riik. Ja mis teenuse kvaliteet – ostja saab oma kauba kätte ja ärgu kobisegu, hea et niigi läits!
Eraldi probleemiks on ka see, et teatud aegadel töötab ainult üks kassa, järjekord on pikk ja kui kassiirile seda öelda, nähvab too, et ega tema midagi teha ei saa. Ega saagi. Firma ei saa samuti, sest pingutab võimaluste osas üle.
See ei ole enam turumajandus ega kapitalism, see on puhas sotsialism. Ettevõtjad ainult mängivad turumajandust, tegelikult on ammu käsumajanduse edasiviijad.
Uued Uudised