Sotsiaalmeedias levib pilt sotsialismi unistusest, kus õnnelik rahvas istub lookas laua taga, ja sotsialismi reaalsusest, kus nälginud inimesed venivad okastraataedade vahel. See vastuolu varitseb ka tänases liberaalses ühiskonnas, mis on üle võtnud uusmarksistlikud “väärtused”.
Paljud inimesed on arvamusel, et poliitkorrektsus tuleks kuulutada inimsusvastaseks kuriteoks ja sama tuleks teha ka Eestiski nii levinud “sallivuslusega”, mis on paradoksaalselt hoopiski vaenuõhutamiseks kujunenud.
Läbi inimkonna ajaloo on idealistid soovinud ühiskonda, kus kõik inimesed austaksid ja armastaksid üksteist. Seda on propageerinud Jeesus ja Buddha, Thomas More kirjutas “Utoopia” ja Karl Marx pani aluse kommunismiteooriale. Inimkond sipleb aga endiselt vaenus, tänasel päeval eriti, ja “vendlusideed” hääbuvad endiselt vereojades.
Need, kes jutlustavad vendlust ja armastust, ei hooma, kui erinev on kaheksamiljardiline inimkond, milliseid eri teid on nad läinud – no ei saa enam tõsiusklikku moslemit panna armastama soo- ja kliimaneutraalset Lääne liberaalse ühiskonna produkti. Selles ühiskonnas lubatakse igale kapriisile, nõrkusele ja pahele vabadust – ja need vabadused hakkavad kohe põrkuma teiste põhimõtete ja traditsioonidega.
Aga Lääne ühiskonnas lähevad miljonid, eriti noored, kaasa õilsate ideedega, nad tahavad võidelda “heade” poolel, märkamata, kuidas inimlikkuse, armastuse, seksuaalsuse ja palju muudki on juba monopoliseerinud just needsamad sotsialistid, kelle eksperimendid lõpevad alati vereojades.
Armastus ei saa kunagi olla sunduslik, aga nagu on märgata ka Eesti sallivuslaste juures, tahavad nad panna armastuse homode, migrantide, transsooliste ja teiste “kaitstavate” vastu kohustuseks, ja kui sellega kaasa ei minda, siis “sallimatus” karistatavaks muuta.
Ja tulebki marksismist juba nii tuttav allakäik. “Head” inimesed jutlustavad õilsaid ideesid, mis peaks kaasa haarama iga hea inimese. Varsti avastavad nad, et headus ikkagi ei levi hästi ja tuleb tagant sundida. Kui ka sund ei mõju, tuleb karistada. Ja kui karistus ei mõju, siis jõutakse peagi hukkamiseni.
See muster on kõigi “ideaalühiskondade” juures juba nii läbi mängitud, et peaks juba kõvaks hoiatuseks olema kasvõi Nõukogude ja Hiina kommunismieksperimentide kaudu. Kõik vasakpoolsed revolutsioonid, mille eesmärgiks on olnud kehtestada armastuse ühiskond, on lõppenud miljonite hukatutega.
On räigelt äranähtav, kuidas alles armastust propageerinud inimesed on üsna pea need, kes nõuavad suude sulgemist, karistuste karmistamist ja vangilaagreid “sallimatutele”. Eestiski on see juba jälgitav. Eesti Inimõiguste keskus on paradoksaalselt see, kes nõuab väga karmi vanglakaristusega vihakõneseadust – inimõiguslased peaksid ometigi olema vanglatrellide ja okastraataedade vastu, mis on inimõiguste täielik vastand.
Ka Eesti sotsid ja teised vasakpoolitsevad erakonnad suruvad ühiskonnale peale piiravaid, karistavaid, kontrollivaid ja ahistavaid seadusi. Vaadakem kasvõi Lauri Läänemetsa algatusi – igaüks neist paneb pika puuga teatud grupile või kogu ühiskonnale kuklasse. Seadusandluse aluseks tundub olevat “keelan, käsen, poon ja lasen”.
Isegi naispoliitikud nagu Karmen Joller, Kristina Kallas, Liisa Pakosta, Signe Riisalo ja teisedki, teevad algatusi, mille elluviimiseks jaoks on vaja survet, sundi, karistusi ja piiramisi. Mitmed vähemused on saanud veremaitse suhu ja deklareerivad kas otseselt või kaudselt, et kui neid ei armastata ja ei austata, tuleb “sallimatud” vangi panna. Karistamist nõutakse üha valjuhäälsemalt.
Võib julgelt öelda, et Eesti liberaalses ja vasakleeris on juba sellest murdepunktist üle mindud, kus õilsate ideede levitamiseks on kasutusele võetud sunnimeetodid, “sallivuslased” nõuavad repressioone ja hirmuühiskond terendab üha lähemal ees. Kui vaenukõneseadus peaks vastu võetama, siirdub Eesti marksistlikku revolutsioonipõrgusse vereojadesse suplema.
Inimkonnal pole mõtet pühenduda üksteisele pealesunnitavale armastusele, hetkel on ainus reaalne variant verevalamistest pääsemiseks sõbralik kõrvutieksisteerimine või vähemalt üksteise talumine ilma igasuguste revolutsiooniliste algatusteta.
Uued Uudised