“Sots Toomas Jürgenstein kirjutab Postimehes: “Maailmavaatelised ja väärtuselised valikud on kindlalt õpilase privaatsfääris. Iialgi ei hakka me klassis nende üle hääletama, ärme teeme seda ka riigi tasandil.”
Kui Eesti põhiseaduse paragrahvis 27 on riigi erilise kaitse alla võetud perekond, vanemate, ema ja isa ning laste ühtekuuluv kooslus ühiskonna kasvamise ja püsimise alusena, siis ei ole riik siin teinud ei maailmavaatelist ega nn “väärtuselist” valikut – elu olemus ei ole valik.
Suur eurooplane Albert Schweitzer on sõnastanud printsiibi “aukartus elu ees”, tänapäeva Euroopas valitsev LGBT-ideoloogline diktatuur on selle lihtsalt jalge alla tallanud.
Aga ideoloogia on juba tõesti valik. Marksism tõusis maailmas üheks juhtivaks ideoloogiaks umbes 150 aastat tagasi ja sai üheks juhtivaks maailma kujundavaks jõuks õpetuse olemuse tõttu – maailmaprogressi tõde valdava ja sellele viivat teed deklareeriva revolutsioonilise väesalga missiooniline õigus rakendada mistahes jõudu (ja vägivalda) inimkonna sundimiseks sellele progressile marssima.
Täpselt sama – kõrgema õigustatusega maailma- ja inimesemuundamist – teostab täna Frankfurdi koolkonna neomarksistlikust õpetusest lähtuv LGBT-ideoloogia.
See kõrgema õigustatusega maailma- ja inimesemuundamise ideoloogia ei tunnista esmakordselt ajaloos ka Jumalat ega religioone, vaid allutab nad ja teeb neist enda teenrid. Esmakordselt ajaloos asub üks totaalideoloogia kirikuid üle võtma ja kantslist oma õpetust kuulutama….groteskina Jumala nimel.
Sellise ideoloogiateenri täiuslik näide on antud autor.
Kuna meie peavoolumeedia, samuti Postimees, mitte midagi LGBT-ideoloogia ainutõest erinevat läbi ei lase, siis oleme ühiskonnana surutud neomarksismi tõemonopoli valitsuse alla.
Küsimus on nüüd: kuidas on see olukord käsitletav maailmavaateliste valikute vabadusena ja üheainsa maailmavaate mittekohustuslikkusena, millest jutlustab Jürgenstein?”
Ülla Vähk