Hiljuti ilmus Uutes Uudistes artikkel “Kes meie iivet tõstab? Tundub, et mitte eestlased…”, milles kirjutati vene nimede arvuliselt rohkusest (inimeste arv, kel on see nimi) Eesti nimekandjate loetelus. Salapärased “sõltumatud faktikontrollijad” tembeldasid selle väärteabeks, aga…
Nimelt kirjutavad “faktikontrollijad” järeldusena: “Nimede edetabeli tipus on vene nimed. Seda nimetraditsioonide, mitte “massimigratsiooni” tõttu.”
Nimetabelis on mehenimed 1. Aleksandr, edasi Sergei, Vladimir, Andrei, Aleksei ja alles siis esimese esimese nimena Martin. Naistest on esimesed kümme kõik vene nimed Olgast Mariani.
Kuidas venelased siia, rahvusriigiks loodud Eestisse sattusid, sest põliselanikeks saab venelastest pidada ainult Peipsiääre vanausulisi? Kõik teised on siia toodud teadliku ümberasustamisega.
Kui poleks olnud esimest venelaste massimigratsiooni lainet 1970. – 1980. aastatel, mil neid toodi siia liidutehaste tööjõuks, poleks see nimekiri kahtlemata selline.
Teise massimigratsiooni laine algatas Reformierakond võimule pääsedes ja see on siia toonud tohutul hulgal venekeelset odavtööjõudu endisest NLiidust pluss Ukraina pagulased, kellest statistika järgi tahab 25% alatiseks Eestisse jääda (ja on ka need ukrainlased, kes tulid töörändega ammu enne sõda ja on siia kinnistunud.) Kui võtta teise laine inimesed lisaks, siis on Aleksandreid-Oleksandreid kindlasti massiliselt.
Seega ei saa kuidagi väita, et vene nimede rohkus pole seotud massimigratsiooniga. Seda kinnitavad ka vene nimed lastele pandud nimede esitluses. Kuivõrd see sõna on nn faktikontrollijatel jutumärkidesse pandud, siis eitab Delfi ilmselt üldse massimigratsiooni olemasolu (300 000 venelast + 100 000 ukrainlast).
Küll aga on tõesti üheks momendiks see, et vene nimesid võib vähem olla, seega neid kordub rohkem. Loos nendib ka kommentaator Taivo Sepp, et ““Kuigi see tabel ei anna küll täit selgust toimuvast vene nimede vähesuse tõttu, on see siiski näitaja küll.” Seega ütleb lugu, et see võib olla üks põhjustest, miks vene nimesid on palju, kuid peamine põhjus on siiski vene nimed üldse Eestisse toonud massimigratsioon, mida “sõltumatud” eitavad.
Omaette moment aga on see, et kas “sõltumatud faktikontrollijad” ehk Facebookiga koostööd tegevad Delfi ajakirjanikud ikka on oma järeldustes sõltumatud ega taha lihtsalt “ära teha”.
Delfi Meedia sõltumatu ja kallutamatu ei ole, nagu näitas täiesti tõenditeta (ainult Politico umbmäärane lugu, mida lehest lehte edasi heietati) väljapaisatud Prigožini-Wagneri propagandakampaania EKRE vastu valimiskampaania ajal – kui üks meediakanal teeb selliseid kampaaniaid, siis mis alust on arvata, et “faktikontrollijad”, noored ajakirjanikud, kel on probleeme fakti ja arvamuse eristamisega, kuidagi sõltumatud oleks? Võib arvata, et suur osa Eesti lugejaskonnast Delfit tõejärgimises ei usalda ja kuidas saab siis “faktikontrolli” uskuda?
Loo valeks kuulutamine annab Facebook-Delfil võimaluse tsenseerida (Põhiseadus: “Tsensuuri ei ole”) ning selleks kasutatakse varianti, kus lugu lükatakse uudistevoos kohe tahapoole. See tähendab, et kui “faktikontrollijatele” lugu ei meeldi, ei ilmu see näiteks EKRE Sõprade Klubi lehel mitte esilooks, vaid näiteks kuuendaks – põhimõte on selles, et seda saab nähtamatuks muuta, kuivõrd lehele ilmunud lugeja leiab eest juba vanad lood ega vaata allapoole, kuhu värske lugu on paigutatud.
Seepärast soovitamegi lugejatel vaadata konservatiivsete FB-keskkondade lehel ka allapoole, sest osa uusi lugusid võib seal olla. Mitmed EKRE juhtpoliitikud on märkinud, et nende postitused kaovad uudistevoos kohe.
Sotsiaalmeedias käib täpselt samasugune maailmavaateline võitlus nagu poliitikaski ning seetõttu toimub ka ideoloogiline tsensuur, mida varsti tahetakse seaduseks kirjutada, hävitades sel moel sõnavabaduse.
Uued Uudised