Paar päeva tagasi juhtusin nägema pealkirja sellest, et eelmine aasta oli kohalikele kaupmeestele toidukaupade müügi osas rekordiline. Kohati müüdi lausa poole rohkem (?) toidukraami kui varasematel aastatel. Eraldi toodi välja eriti suured müügihitid: mandariinid ja kalamari.
See jäi kuidagi teadvusse tiksuma. Ei meenu, et eestlased just mandariinide ja kalamarja osas kohutavalt agarad oleks. Mandariine, jah, aastavahetuse eel mõnevõrra ostetakse, aga kalamari? Küll aga on see kombo populaarne ida poolt pärit inimeste hulgas.
Toidukaupade müüginumbrid tekitavad vägisi oletuse, et meile on lisandunud nii suur hulk sisserändajaid, et suudavad juba toidukaupade müügis tõsise anomaalia tekitada.
Öeldakse, et erinevus rikastab. Võibolla ongi nii, aga see rikastamine on kuidagi valikuline. Kui kusagile lisandub arutu hulk immigrante/põgenikke, kes naudivad igat masti toetusi, erandeid ja eeliseid, siis saavadki kaupmehed hindu aina kõrgemale tõsta. Ostjaid ju on. Kannatavad kohalikud inimesed, kellest pigistatakse igas valdkonnas viimane välja.
Võõrastesse hästi suhtumine ja nende aitamine on kena, kuid võltsheadus, mis oma inimesi vaesusse surudes võõrastele kuldse äraelamise võimaldab, on ülekohtune ja esindab halvasti peidetud kurjust.
Karl Olaf Rääk,
kolumnist
Allikas: Delfi Ärileht