Eesti rahvastikupoliitika on juba pikemat aega vähemalt eestlaste kui põlisrahva osas olematu, mistahes eestlaste iibe tõstmiseks mõeldud ettevõtmised ei tööta ja riik on avalikult tunnistanud, et lahendusi oodatakse sisserändelt. Rahvusriigi-vastane ja “uusväärtustele” tuginev riiklik poliitika on seejuures suurimaks ohuks.
BNS vahendab: “Teisipäeval kogunes sotsiaalkaitseminister Signe Riisalo kutsel rahvastikupoliitika valitsuskomisjon, kellele tutvustatud ülevaatest sündimuse ja pereloomega seotud hoiakute ja väärtuste osas ilmnes, et sündimuse languse üheks põhjuseks ebakindel ümbritsev keskkond, mis ei soodusta perelisa planeerimis.
Riisalo sõnul on kindlaks tehtud on see, et rahaline tugi toetuste näol on oluline, kuid vaid rahaline tugi lapsi saama ning peresid planeerima noori ei innusta. “Me vajame terviklikku peresid väärtustavat keskkonda ning teenuste süsteemi. Lisaks peavad inimesed olema lootusrikkad, et homne on parem kui tänane. Praegusel ajal on aga just nimelt sellega kõige rohkem raskusi, kui vaadata, mis maailmas parasjagu toimub,“ lisas Riisalo.
„Esmakordselt Eesti rahvastikuloos on nooremates põlvkondades toimunud muutus, kus soovitud laste arv on vähenenud allapoole taastetaset,” ütles rahvastikuteaduse professor Allan Puur, kes andis kohtumisel ülevaate sündimuse negatiivsetest rekorditest ning seda mõjutavatest teguritest.
Puur tõi oma ettekandes välja, et kui varasematel põlvkondadel on soovitud laste arv olnud üle taastetaseme, milleks on 2,1 last, siis taasisesvuse ajal sündinutel on järelkasvu soov aga madalam. Kuna tegelik laste arv peres jääb enamasti soovitule alla, toob see kaasa laste arvu jätkuva vähenemise.”
Kuna probleemi arutamise algataja on reformierakondlasest feminist ja homoagent Signe Riisalo, siis just temalt on paslik küsida, et miks ajab valitsus sedavõrd sünnitusvaenulikku poliitikat ja mitte ainult maksutõusude, perede ja laste arvelt raha kärpimise ning vaenuliku suhtumisega suurperedesse, vaid ka ideoloogiliste rünnakutega.
Sellise poliitika tulemuseks on see, et Eesti noored mõtlevad lastele õudusega. Esmalt kultiveerib seda hüsteeriline kliimavõitlus – kui noored eesti naised leiavad, et inimkond ei vääri elu Maal (nagu näitas üks sotsiaalmeedias leviv video), siis hoiduvad nad lastesaamisest nagu katkust. Elueitav kliimapaanika on eesti noorte seas juba meeletult suur.
Sünnitamise vastu on ka peaminister Kaja Kallase ja minister Signe Riisalo enda poolt levitatav ideoloogia, et naised pole “jalgadega” sünnitusmasinad ja nad peavad pürgima firmade juhatustesse, mitte sünnitama lapsi. Karjääri- ja edukultus on naiste sees sedavõrd suur, et loobutakse nii pere loomisest kui lastest või siis piirdutakse ühe lapsega.
Signe Riisalo ise on suur homoagenda eestvedaja, nood aga on elupuu kuivanud oks. Kui ühiskonna levib ülistav suhtumine homoseksualismi, sooneutraalsusesse ja transoolisusse, siis kaob tohutu hulk potentsiaalseid emasid ja isasid, nende kaudu ka lapsi. Geid lapsendavad samas samuti heterosuhtest sündinud lapsi.
Valitsuse massimigratsiooni soodustav poliitika on samuti sünnitamisvaenulik, sest töökäte vajadus kaetakse nende sisseveoga, sünnituspoliitika pole siis enam väga päevakorral. Eesti õudusunenäoks on aga see, et otseselt eesti keelt emakeelena kõnelevad uued põlvkonnad jäävad järjest väiksemaks, üha vähem lapsi läheb kooli ja edasi ülikooli, ning saab seal vajalikeks spetsialistideks ning nende vajadus kaetakse Ali, Ahmedi, Oleksa, Ivani ja Mumumbaga.
Signe Riisalo võib kutsuda kokku mistahes valitsuskomisjoni, aga see ei muuda midagi paremaks, sest just valitsuse ametlik poliitika on see, mis sündimuse katastroofiliselt madalaks muudab. Kui professor Allan Puur ütleb, et “taasiseseisvuse ajal sündinutel on järelkasvu soov aga madalam”, siis selle põhjuseks ongi karjääri- ja edukultus, “uusväärtuste” levik, kliimahüsteeria ja üldine lastevaenulik foon, mida levitavad kallased-riisalod.
Uued Uudised