“Värskeimas (16.10.) Suomen Kuvalehti numbris on avaldatud murelik lugu Euroopa Liidust.
Suvel leppisid ELi liikmesriikide juhid kokku järgmise seitsme aasta eelarves ja ühtlasi selles, et koroonakriisist ülesaamiseks pannakse kokku 750 miljardi euro suurune abipakett, millest osa läheb liikmesriikidele laenudena laiali, osa aga jagatakse toetustena, mis tagastamisele ei kuulu.
(Sulgudes tuleb märkida, et miks ei kuulu, tagasi tuleb maksta ka see sats, ainult et seda tahetakse teha ELi eelarvest ehk liikmesriikide ühisest kukrust, mis kõrvaltulemusena peaks liitriiki tugevamini kokku liitma.)
Kõik oleks muidu kena, aga… Kokku lepiti ka selles, et raha jagamine seostatakse edaspidi sellega, kui pailt liikmesriigid õigusriigi põhimõtetest kinni peavad.
Mida tähendavad euroopalikud õigusriigi põhimõtted praktikas, seda oleme oma kodukamaral piisavalt näinud. Pahempoolne poliitiline aktivism Eesti õigusemõistmise süsteemis lokkab.
Kahe homomehe abielu kuulutatakse kehtivaks, kuigi kooseluseaduse rakendusaktid puuduvad, värske abielupaar saab endale rahulikult Ameerikast beebid osta ega inimkaubandusest iitsata keegi. Ilmsed kelmid ja avalikkusele valetajad pääsevad vastutusest, süütuid aga vintsutatakse aastate kaupa mööda ülekuulamisi ja kohtuistungeid.
Brüssel ei leia sellises praktikas midagi taunimisväärset, järelikult on Euroopa Liidu keskvõimu meelest kõik korras, just niisugune üks euroopalik õigusriik peabki olema.
ELi liikmesriikide seas on aga kaks paha poissi, kaks ulakat, kes kuidagi ei taha nurisemata sallijate näidatud teel helge tuleviku poole sammuda. Juba juulikuus selgus, et Ungari ja Poola tõlgitsevad kokkulepet raha jagamisest hoopis omamoodi. Nemad püüavad oma kodumaal tõelist, erapooletut ja poliitilistest ideoloogiatest sõltumatut õigusemõistmissüsteemi üles ehitada. See on Brüsseli meelest õigusriigi põhimõtete jäme rikkumine.
Praegu kehtiva Lissaboni kokkuleppe järgi võib mingi liikmesriigi vastu sanktsioone õigusriigi põhimõtete rikkumise eest rakendada ainult siis, kui kõik ülejäänud liikmesriigid sellega nõus on. Ungari ja Poola aga toetavad teineteist ja seega osutub sanktsioonide rakendamine blokeerituks.
Teisalt, ELis on viis liiget, kes sellise perutamisega kuidagi leppida ei taha. Need on Soome, Rootsi, Belgia, Madalmaad ja Taani, kelle euroministrid energiliselt nõuavad sellise mehhanismi kujundamist, mille abil igasugusele õigusriigi põhimõtete rikkumisele otsustavalt lõpp teha. Soome Euroopa asjade minister Tytti Tuppurainen (sots. dem.) näiteks leiab, et õigusriigi põhimõtetest loobumine ei ole mingil juhul lubatav.
(Taas sulgudes märkigem, et Tytti Tuppurainen, Sanna Marini (sots. dem.) valitsuse Euroopa asjade ja riigihaldusminister, parlamendis aastast 2011, on soovõrdõigusluse eestkõneleja ja feminist ning eriti innukas Euroliidu aadete eestvõitleja. Tundub, et Soome Euroopa asjade ministri amet annab talle rohkesti võimalusi oma aadete eest seismiseks ning nende kõigile liikmesriikidele pealesurumiseks.)
ELi praegune eesistujamaa Saksamaa esitas septembri lõpus kompromissettepaneku, et Euroliidu uus eelarve – eelmise kehtivus lõpeb selle aasta lõpus – saaks siiski vastu võetud. Europarlamendi liberaalsele enamusele ettepanek ei sobinud, leiti, et nõuded järgida õigusriigi põhimõtteid on seal nii ära lahjendatud, et neil enam mingit mõju ei ole. 7. oktoobril esitas europarlament häältega 521 – 152 heaks kiidetud seisukoha, mis nõuab kõigilt ELi liikmesriikidelt demokraatia ja õigusriigi põhimõtete au sees pidamist.
Ajakirjanik Mika Horelli teeb oma artiklis nukra lõppjärelduse:
„Euroopa Liit tundub libisevat keerulisse patiseisu, kus Liidu enda institutsioonid nõuavad rangeid meetmeid, kuid Poola ja Ungari on ülejäänud 25 liikmesriiki enda pantvangiks võtnud.“
Nukker seis, tõepoolest.”
Paul Oja, Uued Uudised, Soomest
