Kui EKRE oli Jüri Ratase teises valitsuses, siis rääkisid liberaalne opositsioon ja nende ihumeedia kogu aeg, kuidas peaminister pidavat ühe partneri pärast kogu aeg vabandama. Ja pidigi, sest EKRE ajas ka valitsuses rahvuskonservatiivset agendat ja Ratas pidi seda ALDE taganttorkimisel rõhutatult hukka mõistma.
Kaporatuuri korraldatud võimupöörde järel oleks pidevalt opositsioonis vabandamist nõudnud Kaja Kallas pidanud samuti vabandama nii kriminaalse kui venemeelse partneri pärast, aga ta pole seda kunagi teinud.
Kui Jüri Ratase teise valitsus ajal tõi kõmunäljas peavoolumeedia alati välja vastuolud valitsuses, siis nüüd, “oma” valitsuse puhul räägitakse sellest vähe – Keskerakond teeb oma sõnavõtud või algatused, Reformierakonna poliitikud mõistavad need meedia kaudu hukka ja jääb mulje, et need kaks suurt mujal ei suhtle, kui ajakirjanduses. Rääkimata Kaja Kallase puuduvatest vabandamistest partneri pärast.
Aga vabandada oleks paljugi eest. Keskerakond pole mingil määral korruptiivsest kuvandist vabanenud – just saadeti Balti riikide parlamentide assambleesse Mihhail Korb, kes oli peaosaline just selles skandaalis, mille järel Jüri Ratas tagasi astus ja sai puhastustuld läbimata Reformierakonnaga ühte heita.
Veel hullem aga on Keskerakonna maine venemeelse parteina ja seal ei saa Ratas midagi teha, sest kui ta Ukraina vastu avalikult välja astunud poliitikud erakonnast välja heidaks, maanduks keskpartei reitingutabelites Isamaa tasemele. Aga neid poliitikuid, kes endiselt üsna avalikult Venemaa poolel ja Ukraina vastu on, jagub ohtralt, Stalnuhhinist Jufereva-Skuratovskajani.
Peaminister Kaja Kallas, kes varem Rataselt pidevalt EKRE pärast vabandamist nõudis, aga ei taha kuidagi oma Kremli-tuules loperdava partneri pärast vabandada. Mõned Reformierakonna poliitikud ütlevad poole suuga üksiku hukkamõistva sõnakese, aga Kaja Kallas ei iitsatagi, kui partneri kümme poliitikut Ukrainat toetavale avalduse allkirja ei anna.
Aga miks peakski Kaja Kallas vabandama, kui tema erakonna enda agenda Keskerakonnaga klapib? Mullu detsembris andsid 28 parlamendisaadikut Riigikogule üle avalduse projekti Ukraina territoriaalse terviklikkuse toetuseks. Avaldusele andsid allkirja Isamaa, EKRE, SDE fraktsioonide liikmed, kuid mitte ükski Keskerakonna ja Reformierakonna saadik.
Võinuks arvata, et avaldusele, mis mõistab hukka mõjusfääride poliitika Euroopas ja avaldab toetust Ukraina territoriaalsele terviklikkusele, kirjutavad alla kõikide Riigikogu fraktsioonide liikmed. Ent nagu näeme, oli siis valitsuserakondadel Eesti välispoliitikast teistsugune nägemus. Võib-olla aidanuks kõigi parlamendierakondade ühisavaldus veidigi Putinit tagasi sikutada? Aga Reformi- ja Keskerakond leidsid kaks kuud enne Venemaa agressiooni, et Ukraina territoriaalne terviklikkus pole toetamist väärt, toetades seega hoopis Putinit.
Reformierakond mängib kõva Ukraina toetajat, kuid takerdub alati, kui on vaja hukka mõista toetusest hoiduv koalitsioonipartner, või üldse temast lahti öelda. See ütleb ka oravapartei kohta paljut – kogu nende toetus Ukrainale käib Euroopa Liidu kaudu, ehk kui Brüssel teeb mõne avalduse või kehtestab sanktsioonid, teeb Reformierakond selle kaasa. Kui ei tee, siis ega reformarid ise suurt midagi ei liiguta. Eriti kõige lihtsamas punktis – oma partneri hukkamõistmises Venemaa toetamise pärast mõnede poliitikute poolt.
Sotsiaalmeedias tambitakse poliitikuid, kellel pole profiilipildi juures Ukraina lippu. Pole mõtet – ega see ei näita tegelikku meelestatust. Reformierakonna poliitikud räägivad ju suure suuga Ukraina toetamisest, aga ikkagi elavad mõistusabielu partneriga, kes alles pärast Ukraina pommitamist viskas prügikasti koostöölepingu Ühtse Venemaaga. Sedagi näiliselt, sest paberdokumenti ei suudetavat väidetavalt üles leida.
UU