Kui keegi kahtleb veel süvariigi olemasolus, siis võiks ta analüüsida viimase aja sündmusi.
Möödunud nädalavahetusel ilmus Õhtulehes intervjuu kapo peadirektor Arnold Sinisaluga, kes tutvustas oma nägemust õigusriigist: aeg-ajalt tuleb korraldada näidishukkamisi.
Ühe meediakontserni aastapäevale pühendatud konverentsil kiitis president Kaljulaid ajakirjandust mõõdutundetult ja vähimagi kriitikata. Toosama kontsern näitas seepeale oma mürgipritsi võimsust.
EPL/Delfi näitas kohe meedia võimu piiramatust: pole tähtis, kas poliitik suhtleb nendega või mitte, kuid sitaämber – vabandage väljendust, aga pehmemalt öelda ei saa – keerati Urmas Reitelmanni pea kohal ikkagi kummuli. Kärt Anvelt ja Joosep Tiks leidsid enam kui tosin anonüümset “ekskolleegi”, kus aitasid ämbrit eelnevalt täita.
Kui Uued Uudised nimetasid Vilja Kiislerit meediaraisakulliks, oli solvumist küllaga. Nüüd on see tegelane jõudnud täpselt sinna, kus on ta paras koht – EPL/Delfisse. Sest see seltskond kujutabki endast puu otsas istuvaid raisaõgijaid.
Uutel Uudistel pole aimugi, kas Delfis töötavate raisakullide tööülesannete hulka kuulub pidev sotsiaalmeediast kõmu otsimine, kuid tundub, et ka sealt otsitakse pisematki põhjust uueks sõnnikulaotamiseks. Igal juhul Jakko Väli kommentaar leiti ja algas järjekordne kõmupõllu orgaaniline väetamine.
Loetud tundidega olid olemas nii Väli kahekümne aasta tagune purjuspeaga sõit kui ka palju muid selle persooni pahategusid – EPL/Delfi sibivaadi kraan pääses valla. Siinkohal ongi huvitav, kust need raisakullid nii ruttu kompra kätte saavad.
Oli ju sama seltskond see, kes enne valimisi väga täpse ja üksikasjaliku info abil erakondade kurjategijaid paljastas. Kuigi ette võeti kõik, oli sihtmärk siiski üks, muidu paistnuks asi liiga läbi. Siiani pole tavakodanikule mõistetav, miks seda vaja oli – kui vaadata Eesti ühiskonda, siis ka Kersti Kaljulaid on 1995. aastal joobes roolis olles vahele jäänud. Erakondade ridu oli vaja puhastada, aga ega see paljastajate kamp seda ju õilsal eesmärgil teinud.
President unustas meediat kiites sootuks ära, et ajakirjandus saab ka väga lihtsalt inimesi hävitada – ja seda ta teebki. Praegugi võetakse kohe ette kõik EKRE ministri-, nõuniku- ja muud kandidaadid niipea, kui nimi kuidagi teatavaks saab. Silmapilkselt on olemas toimikutest leitud materjal, mida saab kompromiteerimiseks kasutada, ja hävituspataljon alustab tapatööd.
Seetõttu ei ütle EKRE enam ajakirjandusele ühegi omapoolse kandidaadi nime enne, kui asi ametlik on – selleks, et inimesi ei hävitataks juba enne ametisse astumist. Siis aga käib meedia, müts näpus, ja anub nimesid – EKRE kandidaati peaprokuröri kohale on küsitud söögi alla ja peale, ning söögi vahelegi. Ikka selleks, et raisakullid lahti päästa.
On täiesti võimalik teha provokatsioon EKRE kandidaadiga peaprokuröri kohale – rahvuskonservatiivid ei taha paraku mingil juhul kellegi elu rikkuda. Aga kui otsida välja keegi inimene justiitssüsteemist, kes pole paduliberaal ja on mõnikord rahvuskonservatiive poole suuga kiitnud, mainida tema nime pealtnäha juhuslikult ja teatud kontekstis näiteks EKRE Sõprade Klubis (mis on juba ammu provokaatoreid täis), siis võib sajaprotsendiliselt kindel olla, et Delfis on lugu juba kahe tunni pärast üleval, kirjas on kõik, milles too inimene elus eksinud on ja mõne päevaga on kogu peavoolumeedia verbaalse kõhulahtisusega üle ujutatud – kuigi miski alginfos pole tõene. Ega Delfile pole tõde tähtis, vaid kõmu.
Tegu on vasakliberaalide-neomarksistide taktikaga – ebameeldiv inimene tuleb tuleb kiiresti hävitada, tema maine kokku lasta, ta ise mutta tampida ja igakülgselt ruineerida. Kõik ikka selleks, et keegi ei julgeks EKRE poolt pakutud ametitesse minna ja sinna saaks jätta või suruda nomenklatuuri esindajad.
Eestis julgetakse selle valitsuse ajal juba rääkida, kuidas justiitssüsteem pikkade menetlustega inimesi hävitab, juurdlus ise on juba karistus ja lõppotsus on sageli ühene – tõendeid ei leitud. Eestis pole õigusriigist suurt midagi alles ja meedial on selles hävituspataljoni roll.
Millegipärast ei kirjuta see meedia sellest, kus ja kuidas jäi joobes vahele Kersti Kaljulaid; mis värk oli seaduste rikkumisega Raimond Kaljulaidil (Vikipeedia: 2016. aasta septembris esitati Kaljulaidile kahtlustus omastamisele kaasaaitamises reklaamiteenuse osutamise puhul, menetlus lõpetati oktoobri alguses oportuniteedi alusel); kuidas lõpetati Siim Kallase kümne-miljoni-dollari-lugu (enne valimisi võinuks ju meenutada) ja nii edasi.
Süvariigi ja meedia ühine surmapoliitika on nähtav terves maailmas: USA Ülemkohtu kandidaati Brett Kavanaugh`d üritati hävitada väidetava keskkooliaegse käperdamise süüdistusega, IMF-i juht Strauss-Kahn lömastatigi, kuigi hiljem selgus, et süüdistus oli vale; ka Boris Johnsoni vastu esitati hiljuti aegade-tagune ahistamissüüdistus. Naisi, kes raha eest tundmatut meest nõus süüdistama on, leiab alati ja meedia teeb oma timukatöö kähku, kui vastulööki ei anta.
Uued Uudised vahendasid hiljuti lugu sellest, kuidas Weimari vabariigi ajal sotsiaaldemokraatide poolt seadustatud karm vihakõneseadus sai natsidele heaks tööriistaks oma vaenlastega arvete klaarimisel. Sellised seadused tehakse eeldusel, et ise jäädaksegi võimule – aga seda ei juhtu kunagi.
EKRE ei hakka kunagi oponentidega ebaeetiliselt arveid klaarima – konservatiivid on selleks liiga eetilised, et sopaaugus sorida ja ämbreid täita, see on neomarksistide rida. Ka Marti Kuusiku vastu algatatud nõiajahi aegu tuli Uutele Uudiste vihjeid nii Reformierakonna ühe juhtliikme väidetava naisepeksu kui ka ühe tuntud vasakliberaalse ajakirjaniku alaealise järeltulija tegudest. Meie ei võtnud kumbagi juhtumit isegi uurida mitte, sest esimese juhtumi info oli vaid arvamus, teisega aga tegeles politsei nagunii. Oleksime võinud selle infoga olla sama ebaeetilised nagu peavoolumeedia, aga polnud.
Tegelikult aga võiks kogu see EPL/Delfi kamp lihtsalt (empaatia äratamise korras) ette kujutada, et neile avaneb kord võimalus poliitilist karjääri teha. On mingi väljaanne ja mingi ajakirjanik (mitte EKRE meediast), kel avaneb võimalus pääseda ligi nende minevikule – ükspuha millisele ja kuidas.
Kas Kiisler, Poom, Tiks ja muu see seltskond ise tahaks, et meedialeheküljed oleks täis selget paska sellest, mida nad tegid aastate eest ööklubis, kuidas sõimlesid naabrinaisega, kuidas jätsid tasumata parkimisarve ja nii edasi? Ei, nad ei tahaks, sest usuvad, et nendega seda ei juhtu. Aga juhtub, nagu alatute inimestega alati. Igal oinal on oma mihklipäev ja nagu näitas Prantsuse revolutsioon, sööb liberalism lõpuks ka oma lapsed – nagu sõi Oktoobrirevolutsioon oma marksistlikud võsukesed.
Eesti peavoolumeedia armastab rääkida oma sõltumatusest ja kallutamatusest, aga temast on juba ammu saanud ideoloogiline relv kellegi kätes, eesmärgiks pole mitte õiglus ja info kättesaadavus, vaid kõmu ja hävitamine, ning ajakirjanikest on saanud kellelegi ebameeldivate inimeste hukkajad.