Kultuur ilmutab harva elumärke, vahel siiski. Giovanni Verga romaan “Perekond Malavoglia” ilmus eesti keeles, ent sellest räägitakse kui kirjandusloolisest fenomenist ja eksootilises Sitsiilias olmes toimuvast kurbmängust. Teose maailmavaade ei ole piisavalt tähelepanu saanud. See on ka mõistetav – tegemist on äärmiselt konservatiivse ja rahvusliku teosega, mis ei sobitu kuidagi progressiusku ja modernsusse takerdunud kirjandusliku peavooluga.
“Perekond Malavoglia” (I Malavoglia, 1881) on üks võimsamaid ja ausamaid paljastusi progressi laastavast, otse hävitavast jõust. See ei ole lihtsalt lugu ühest Sitsiilia kaluriperekonnast Aci Trezzas, vaid särav, positiivne, sügavalt konservatiivne ja rahvuslik programm, mis kaitseb traditsiooni, perekonda, kodumaad ja juuri modernsuse peatumatu tulva vastu.
Verga näitab halastamatu selgusega, kuidas “fiumana del progresso” – progressi vägivaldne ja peatumatu jõgi – purustab kõik, mis on aus, stabiilne, töökas ja rahvuslike juurtega. Ainult need, kes klammerduvad nagu austrid oma kalju külge – perekonna püha ühtsuse, koduküla, vanade kommete ja isamaa külge –, suudavad ellu jääda ja säilitada oma väärikuse.
See on kuulus “ideale dell’ostrica”, austri ideaal, mille Verga ise sõnastas novellis “Fantasticheria”: “tenace attaccamento di quella povera gente allo scoglio sul quale la fortuna li ha lasciati cadere… questa rassegnazione coraggiosa ad una vita di stenti, questa religione della famiglia” – vaeste kangekaelne klammerdumine oma kalju külge, kuhu saatus nad jättis… see on julge leppimine raske eluga, see on perekonna religioon.
Romaan kiidab vanamees Padron ’Ntoni ja noore Alessi ustavust traditsioonile ning mõistab hukka noore ’Ntoni modernsuse ahvatlused: kerge linnaelu ja kerge raha iha, mis viivad paratamatult hävingusse.
Eriliselt tuleb kiita autori hämmastavalt selget ja prohvetlikku pilku. Juba 1870. aastate lõpul ja 1881. aastal, kui suur osa Euroopast joobus progressiusust, industrialiseerimisest ja modernsuse lubadustest, nägi Verga lausa prohvetina ette probleemid, mis meie ees täna seisavad: juurtetus, perekonna lagunemine, traditsioonide hävimine, väikeste kogukondade purustamine globaalse turu ja riikliku ühtlustamise poolt, ning inimeste muutumine juurteta massiks. Tema hoiatus progressi kui laastava jõu eest kõlab täna aktuaalsemalt kui kunagi varem.
Võrdleme seda sama aja eesti kirjandusega. 1870.–1880. aastatel valitses Eestis rahvusliku ärkamise kõrgaeg. Lydia Koidula, Carl Robert Jakobson ja teised keskendusid peamiselt rahvuslikule eneseteadvusele, keelele, haridusele, majanduslikule edasijõudule ja vastupanule baltisaksa mõisnike üleolekule. Nende teosed olid optimistlikud ja progressiusku täis: eestlased pidid saama harituks, jõukamaks ja iseseisvamaks.
Rahvusromantika oli tugev ja vajalik. Kuid isegi hiljem, kui ühiskonnakriitika sai hoo sisse (eriti Eduard Vilde, Ernst Peterson-Särgava ja järgnevate autoritega), ei kohta me Vergaga sarnast selget pilku. Lisaks rahvuslikule rõhumisele nähti peamiselt klassivastuolusid ning kalduti sageli sotsialismi libedale teele. Võime üldistada, et eesti autorid on olnud pigem progressiusku ja selles mõttes väga lühinägelikud – nad uskusid, et edasiminek toob automaatselt head, ega osanud piisavalt ette näha, millist hinda juurte ja traditsioonide hävimine endaga kaasa toob.
Verga eristub radikaalselt: ta ei uskunud, et progress toob rahvale õnne, vaid nägi selles ohtu rahvuslikele ja perekondlikele juurtele. Kui eesti autorid kutsusid üles edasi minema, hoiatas Verga juba siis, et liiga kiire ja juurtetu edasiminek hävitab selle, mida kaitsta tasub.
Kriitik Luigi Russo rõhutas jõuliselt: “Verga taastab siin Itaalia rahvusliku hinge kõige puhtamal ja ürgseimal kujul – perekonna kui püha kindluse ja rahva püsimise aluse.” Benedetto Croce tunnistas teose “sügavat moraalset ja eetilist jõudu, mis kaitseb vanu, proovitud väärtusi uue aja kaose ja juurtetuse eest”.
Kaasaegne kriitik Alberto Asor Rosa märkis, et Malavogliad kehastavad “rahvuslikku vastupanu progressi ühtlustavale, juurtetule ja hävitavale vägivallale”. See raamat on selge positiivne programm: hoia kinni oma maast, keelest, kommetest, verest ja perekonnast – ainult nii jääb rahvas ellu ja säilitab oma näo. Progress pole vabastaja ega õnnistoja, vaid hävitaja; konservatiivne rahvuslik klammerdumine juurte külge on ainus tõeline pääsetee.
“Perekond Malavoglia” on igavene hoiatus ja võimas kutse: klammerdu kalju külge või upu modernsuse tormis! Verga prohvetlik selgus teeb temast mitte ainult Itaalia, vaid kogu Euroopa konservatiivse ja rahvusliku mõtte ühe suurima eelkäija.
Lugemissoovitus on ühemõtteline: lugege Malavogliaid uue pilguga – mitte kui eksootilist kurbmängu, vaid kui elavat, ajatut ja julget konservatiivset manifesti. Kiita tuleb kirjastust “Eesti Raamat”, kes on selle olulise teose eesti lugejateni toonud ja seeläbi teinud suure teene meie kultuurile.
Eesti Raamat on aastate jooksul avaldanud rohkelt väärtuslikku klassikat ja eesti kirjandust, mis aitab hoida elus meie enda juuri ja traditsioone. Esile tuleb tõsta mitmeid kirjastuse vägitegusid: “Sündikaat”, korruptsiooni paljastav kriminaalromaanide sari on superhitt ja Lawrence Durrelli Aleksandria kvartett “Justine”, “Balthazar”, “Mountolive”, “Clea” (ilmunud 1957–1960) ilmselt kõige ülevaatlikum mandumise ja degenerantide paraad eesti keeles, siit näeme, millisesse mülkasse inimkond jõuab, kui ta progressiga kaasa läheb.
Selliste teoste kaudu saame vastu seista ajupesule, unustamisele ja juurtetusele. Haarake konservatiivse raamatu järele – selge pilk ja kindlad väärtused on parim investeering, 300 lehekülge klassikalist vihakõnet on vaimse tervise imerohi.
Sven Sildnik,
Sisepaguluses 21.07.2026