Ma olen meeleheitel. Minu mure riigi ja rahva pärast on mägi, täpsemalt Aconcagua Andides, nii suur, nii raske ja sama valus. Degenerantide valitsus teeb seda mulle meelega. Ent allakirjutanu ei ütle oma valitsusest lahti ka kõige raskemal hetkel. Ühelt poolt on mõnel degenerandil rahva mandaat, teisel ei ole, aga eks nemadki ole issanda loomakesed – silmad niisked, nina külm ja karvane.
Mis on halvasti? Kõik on halvasti. Majanduslangus, tööpuudus, õpetajate palga eest ei saa enam viinereidki osta ja viina järele tuleb jälle minna Lätimaale. Vastutustundetud isikud korraldasid jälle mingi maailmakorda õõnestava uuringu, täiesti kohutav: 87 protsenti elanikkonnast haliseb Eesti üldise majandusliku olukorra pärast, suvel oli see näitaja 84 protsenti.
Pole vaja iga asja pärast vinguda. Juunis toetas 48 protsenti tobukesi maksutõuse, nüüd on mõned aru pähe võtnud ja vastav näitaja on kukkunud 37 protsendile, ent on ikka veel amoraalselt kõrge.
Uuring näitas kujukalt, et võrreldes suvega langes septembris usaldus degenerantide institutsioonide vastu. Kõige rohkem langes parlamendi usaldusväärsus – 40 protsendilt juunis 27 protsendile septembris.
Ennast mitmekülgselt häbistanud valitsust usaldab ikka veel 32 protsenti inimestest, juunis oli see näitaja 39 protsenti, usaldus täiesti mõttetu presidendi vastu langes küll 69 protsendilt juunis 65 protsendile – aga jälle liiga vähe. Inimesed, mis teil arus on? Nii ei tohi teha. Aus inimene ei toeta presidenti.
Valitsust ja presidenti ei tohi üldse usaldada, seal pole mitte kedagi, keda usaldada, kordan, mitte kedagi seal ei ole, välistatud. Riigikogus on lahedaid tüüpe ehk tosin, seega on 27% toetus kahekordselt ülepakutud, ilmselgelt põhjendamatu ja terve mõistuse vastane. Keda te siis peale kvaliteetkonservatiivide usaldate? Izmailovat ja Jollerit või? Tule taevas appi!
Valitsust ei ole võimalik usaldada, see on fakt. Samas ei tohi kaotada lootust, morbiidselt vikerviisikesi kuulata ja pisar palgel pöidlaid keerutada. Olukord on selleks liiga tõsine, rahvuse tulevik on hädaohus. Oht on akuutne: “Põhja-Korea saatis Venemaale 10 000 sõdurit, et tugevdada agressori sõjaväge Ukrainas, ütles asjaga kursis olev lääne diplomaat teisipäeval väljaandele The Kyiv Independent.”
Siin on mitu ohumärki, millel tuleb pikemalt peatuda. Esiteks ei ole meil andmeid, et Kim oleks hulluks läinud, ent tervemõistusliku komponendi lisandumine võib niigi hapra olukorra idarindel täielikuks kaoseks muuta. Põhja-Korea sõdurid on teatavasti kommunistid, kommunistid on aga maailmas tänaseks tapnud, vägistanud ja sandistanud 100-200 miljonit inimest, väga ohtlik seltskond, pealegi on meie noorsugu uusmarksistlikus vaimus kasvatatuid ja vaevalt nad oma mõttekaaslaste vastu relva tõstavad. Ma ilmselt ei eksi väga palju, kui väidan, et korea kõrilõikajate ees oleme me täiesti kaitsetud.
Poolemeelse putinisti koksad lauajalaga uimaseks nagu kanapoja, aga mis sa vaene hing teed korea kommariga – mitte midagi ei ole teha. Kommunismi koledusi näinud ja mäletav põlvkond on riviteenistuseks liiga vana ja väeti. Noorus on aga vastutustundetult juhitud enamlikule eksiteele. Paistab nii, et sellelt teelt tagasi ei tulda.
Kolmandaks, mitte vähem oluline on teada, et kommunistlikus Koreas valitseb nälg, terror ja meeleheide. Olukord on mitmes mõttes Eestile sarnane, põhjused on aga erinevad, seal kinnismõtteline kommunistlik dogmaatika, meil homoseksuaalne globalism-satanism. Degeneratsiooni vormid on erinevad, mõju ent võrdselt laastav.
Mis eelnevast järeldub? Näljast ja elu aeg vaesuses virelenud korea kehvikvõitlejat motiveerib võimalus hankida vastase kaevikutest ja punkritest konserve või makarone ehk trendikaid välismaa pükse. Väga tugev motsivatsioon, enam tugevamat ei olegi. Meie sõdureid ei motiveeri paraku mitte midagi, kui nad just ei soovi laipadega vahekorda astuda. Meil on marketites kõik olemas, näri või homaari.
Mõistagi valitsus on mingil seletamatul kombel probleemi hoomanud, ilmselt keegi kusagilt helistas ja üritab hullukesele antud vaimuannete piires probleemi lahendada. Nad jätkavad arulagedaid jõhkraid investeeringuid tuulikutesse, raudteesse ja maksuküüru; uue ja palju parema ideena on hakatud va peaminister Michalist kujundama superkangelase tüüpi sõjaprintsi.
Mõte pole halb, enne kaitses meid va sõjaprintsess K. Kallas, tema lahkumise järel paremasse ja tervislikumasse toiduahelasse tekkis meie julgeolekumaatriksisse vaakum. Vaakum tuleb ilmtingimata täita, relvad oleks muidugi paremad, aga neid pole kuskilt võtta ja kui oleks, tahetaks nende eest raha. Raha pole. Michaleid on aga täiesti piisavalt.
Kahjuks on degenerantide mainekujunduslik võimekus pea olematu, Michalist ei ole saanud isegi sõjaparunit ega sõjavonni, rääkimata sõjahertsogist või sõjakrahvist, sõjaprintsist ollakse hetkel kaugemal kui Jupiteri kuudest. Siin ongi koht, kus iga ustav kodanik saab aidata, kas nõu või rahaga, vahet pole.
Allakirjutanul on välja pakkuda täiuslik mainekujundusprojekt, mis töötab, sest seda on juba edukalt kasutatud, menu oli ülemaailmne ja kestab siiani. Toon konkreetse video, mainekujunduse klassika, nii tehti ühest tavalisest artistist superstaar Prince (maakeeles siis prints), eks vaadake ise, prohvid teevad seda nii.
Mitte teha midagi sarnast ega samas vaimus, tuleb teha täpselt samasugune kampaania, tänapäevane reklaamitööstus just seda teebki, otsib töötava kampaania ja võtab selle taaskasutusele. Midagi ei tohi muuta, midagi ei tohi ise mõelda, rikud ära, mõtled kodus. Tehke selline hea kampaania Michaelile ja temast saab suurim täht degeneranti poliitilises taevalaotuses.
Sisepaguluses 17.10.2024