Kaitsevägi ei lase magada, saadab öösel häirivaid ja rumalaid sõnumeid. Mis asi on “öhuoht”? Ma tahan magada, mitte mõistatada, mis öhusajoob lapilistel pidžaamadel jälle on. Kas teie klaviatuuril ei ole õ-tähte. Või te ei valda riigikeelt? Hommikuks selgub, et õ-täht on olemas, sest järgmine sõnum sisaldab täiesti korrektses kirjapildid sõna ”lõpp”.
Järelikult ei oska riigikeelt. Tuleb kohe selgeks õppida. Ma ei usu, et keegi tegi kiirustades näpuvea, see viga kordub teises sõnumis “öhuruumis” variandis. Teen analfabeetilistele struktuuridele ettepaneku, edaspidi saata eelretsenseeritud ja keeletoimetaja poolt ülevaadatud sõnumeid. Muidu ei saa midagi aru.
Võimalik, et need asemantilised sõnumid on kantud kunstilisest pretensioonist? Sel juhul annan pidžaamadele teada, et Jaan Malin on juba kirjutanud asemantilise romaani, kus mitte ühestki sõnast aru ei saa. Hiljaks olete jäänud, asemantika on läbitud etapp. Hr Malin ise on leidnud uusi väljakutseid ning on tegev häälutuse ehk sound poetry alal – teeb koledaid hääli ja teeb seda hästi. On leidnud rahvusvahelise tunnustuse.
Variante on, kui tõesti mingil põhjusel kaldutakse rindel futurismi, see on ka loomulik, sest Esimese ilmasõja ajal oli see arusaamatu ja viljatu stiil põrutada saanud kirjanike hulgas populaarne – sellisel juhul saadetagu häälsõnum mörisemise ja kriiskamisega ehk laenatagu tsitaat vilunud ja tunnustatud futuristilt ja pandagu see SMSi sisse.
Soovitan järgmisel korral sms-ida Erni Hiire futuristliku perioodi loomingut laadis:
„Blörr-blörr-blörr!
Tsing-tsing-tsing!
Puru!
Põrgu!
Põle!
Põle!“
Ka Vilde “Tokerjad” ei ole paha ning tasub alati meeldetuletamist ning populariseerimist:
“huuvi, huuvi,
vinetuse puikamuses,
sõõru koonutuste peitel,
vaarduvad,
vaiguvad,
tarduvad —
hauda —
hauda”
Mõte jääb samaks. Ajakirjanduse valguses selgub, et tegu oli jälle mingi sõbraliku riigi droonidega. Ikkagi ei saa mitte midagi aru. Kui on rahu, siis ei anta asemantilist häiret. Kui aga on alanud sõda, siis peaks selle kohta olemas mingi teade, otsus või määrus. Midagi sellist ei ole ma tuvastanud. Üldjuhul peetakse sõda vaenulike riikidega, mitte sõbralikega, ka siin on puder ja kapsad.
“Drooni nähes varjuge”, sellist absurdi laiali laotades panete ennast küll väga piinlikusse olukorda, aga kui mul on kapi otsas kaks drooni, üks neist isegi töökorras? Kas ma pean varjuma kapi alla või võin ennast jätkuvalt varjata teki all voodis, mis ühe muheda ametniku väitel on kõige kindlam varjend üleüldse.
Väga tõenäoliselt on kell 4.49 valdav osa normaalseid inimesi ametlikult kõige kindlamas varjendis ehk voodis, miks nad tuleb üles ajada? Las magavad rahulikult, nii on kõige kindlam, ajad üles, läheb veel kööki kalja jooma ja saab lolli peaga surma. Käesolevaga teen ettepaneku vastutav öhuohvitser peavahti panna ja las puhastab peldikuid nädalat kaks.
Faktidest võime järeldada, et meie õhuruum kubiseb droonidest, mille eest meid isegi korrektselt ja arusaadavalt hoiatada ei osata. Alla tuleb lasta see saast! Ja kui ei oska tapamasinat alla võtta, siis otsi endale teine amet kaitsetööstuses või seal lähedal. Sonivad sms-id, demagoogilised pressikonverentsid, nagu puuga pähe saanud avalike suhete klounid ei lahenda probleemi – jube piinlik.
Öudne hakkab, ilmselgelt me ei kontrolli oma õhuruumi ja ei hakkagi kontrollima, pole kedagi kes kontrolliks, pigem vastupidi. Üks öht ajab teist taga. Kuna me ei saa loota oma pooletoobiste valitsusele ega ka sõjaväe pele, siis tuleb korraldada avalik droonireferendum.
Loomulikult ei too referendum droone alla ega hoia neid ka vabariigi maa-aladest eemal, see on selge. Avaliku referendumi mõte on selles, et selgitada välja kõik need kodanikud, kes on tapmisdroonide Eestis ringi lendamise poolt, pole vahet, kust nad välja lennutatakse või kes seda teeb.
Küsimus on lihtne: kas sa tahad, et tapjadroonid lendavad Eesti taevas ringi või ei. Vastus A tahan ja vastus B ei taha. Referendum tehakse ära, sest meil on demokraatlik riik ja muud nende droonidega niikuinii teha ei ole. Ilmselgelt on kõik kuskil pimeduse varjus ja üle meie peade juba ammu ära otsustatud.
Avaliku referendumi mõte on mujal, sellega selgitatakse välja kõik, kes droone siia tahavad ja sõjardite vastutustundetu tegevusega nõustuvad. Droonientusiastide andmebaas on sellega loodud, mis edasi? Kui midagi juhtub, kas saab keegi viga, kärvab ära või läheb taarapunkt põlema – me teame, kellele kahjunõue esitada.
Ah sina, armetu onkiloon, oled drooniterrori poolehoidja, maksa siis oma lõbu kinni, tänase jama eest tonn, eilse eest kaks. Ega me ei saa ometi ukrainlastele või venelastele hakata arveid esitama, see eskaleerib ja on üldse kuidagi väiklane. Oma jopskitelt võib aga nülgida seitse nahka, nad on sellega harjunud ja pahatihti ka ise pooletoobiste ja debiilikute poolt valinud.
Sven Sildnik,
Sisepaguluses 01.04.2026