Ärileht ja Delfi tõid sel nädalal meieni kurva uudise: müügitarkvara arendaja Pipedrive koondab Eestis 267 inimest ehk ligikaudu 70 protsenti siinsetest töötajatest. Tallinnas kaotab töö 219 ja Tartus 48 inimest.
Alles jääb vaid 113 eestlast. Ettevõte, mida aastakümneid on esitletud kui Eesti kõige säravamat edulugu, on nüüd ise muutunud sümboliks tehnoloogilise utoopia kokkuvarisemisest.
Nn edulugu on vast kõik kuulnud. Pipedrive asutati 2010. aastal Tallinnas Eesti ettevõtjate poolt. Kiire kasv, rahvusvaheline tunnustus, investorite raha, ennenägematu imelooma staatus.
Sellest sai Eesti uue majanduse lipulaev – tõestus, et väikesest riigist saab globaalse tehnoloogia suurmängija. Meile lauldi, et tulevik on just siin: pilves, koodis, tarkvaras ja pidevas innovatsioonis. Vanamoodne tootmine, põllumajandus ja reaalne tööstus kuulutati minevikuks. Pipedrive oli selle loo paabulinnusaba kangelane.
Globalistlik utoopia algusest kuni lõpuni. Ettevõtte omanikud, investorid ja hilisemad tippjuhid kehastasid klassikalist tehnokraatlik-globaalset maailmavaadet. Nad uskusid, et riigipiirid on vananenud, Eesti on liiga väike ja seetõttu tuleb tuua siia võimalikult palju välisspetsialiste.
Juubeldas seesama seltskond, kes kiidab avatud ühiskonda, mitmekesisust, tehisintellekti kui inimkonna päästjat ning Davose-tüüpi tulevikku, kus riikide asemel valitsevad globaalsed platvormid ja kommunistlikud algoritmid.
Rahvuslikud tunded, tootva majanduse tähtsus ja oma rahva eelistamine olid nende jaoks tagurlikud mõtted. Nad nägid end ajaloo võitjatena – uue ajastu eliidina, kes loobub maavillasest eestlusest suure ja progressiivse globaalse missiooni nimel. Nende maailmavaade oli täis tehnoloogilist messianismi: tehisintellekt lahendab kõik, kasv on igavene ja vanad töökohad on niikuinii üleliigsed.
Nüüd näeme, kuidas nende ideoloogia nende enda äri hävitab. Nüüd on see ideoloogia neile endale hambad säärde löönud. Just seesama tehisintellekt, mida tehnokraadid nii innukalt ülistavad, hakkas nende enda ärimudelit lammutama.
Kui ettevõte kasvas globaalseks, muutus see liiga keeruliseks ja liiga mitmekihiliseks. Uus juhtkond otsustas, et lihtsaim viis efektiivsuse tõstmiseks on koondada 70% Eesti töötajatest.
Siin on valus iroonia: globaalsed investorid ja tippjuhid, kes õpetasid eestlastele, et rahvusriik on vana ja ettevõtted peavad olema “piirideta”, rakendavad nüüd sama loogikat omaenda töötajate suhtes.
Väike globalist saab alati suuremalt globalistilt sugeda. Kui kasum hakkab langema (nagu Pipedrive’il – 46,5 miljonilt 26,4 miljonile eurole), kaob idealism kiiresti. Jääb külm arvutus.
See on valus õppetund kõigile tehnofriikidele ja eduloo laulikutele, Enterprise Estonia ametnikele ja Reformierakonna majandusgurudele, kes aastakümneid Eesti rahvale globaalseid utoopiaid müüsid. Nad ütlesid, et reaalne tootmine on minevik.
Nüüd näeme, et virtuaalne majandus on veelgi hapram. Tehisaru pealetung, majanduslik surutis, tehnoloogilise õnne kinnisidee ja loobumine oma maa, oma tootmise ning oma rahva eest hoolitsemise põhimõtetest – kõik see läheb väga kalliks maksma.
Ja hind on õige soolane: kaovad kõrgetasemelised töökohad, kaob maksuraha, laostuvad noored pered, kes Tallinnas ja Tartus lootsid stabiilset tulevikku. Ja võib-olla kaovad lõpuks ka need globalistlikud luulud, millele kogu see kaardimaja ehitati.
Moraal on lihtne: globalism annab ja globalism võtab. Täna võetakse eestlastelt ära need töökohad, mida eile kiideti kui helge tuleviku teeviita. Homme võidakse võtta midagi veelgi olulisemat, kardan, et kiirmüüki lähevad nii mitmedki majad ja korterid, mille liisingut töötu ei suuda maksta.
Eesti ei saa tulevikku rajada ainult õhkõrnale tarkvarakihile ja väliskapitali kapriisidele. Me vajame tugevat riiki, mis seab esikohale oma rahva, oma tootva majanduse ja oma suveräänsuse. Tehnoloogia on tööriist, mitte religioon. Kes unustab selle erinevuse, see kaotab lõpuks kõik – ka omaenda nn hiilgava eduloo.
Pipedrive’i kurb juhtum ei ole ainult ühe ettevõtte kriis. See on tänapäevane Eesti muinasjutt, millel on tugev pedagoogiline väärtus. Aeg on mehisest nahatäiest õppust võtta. Kripeldama jääb ainult üks küsimus: kas vallandamistel arvestatakse ka homokvoodiga?
Sven Sildnik,
Sisepaguluses 30.10.2026