Eesti riik on pärast raskeid pingutusi jõudnud unistuste ajastusse, kõik muu on juba ära tehtud, see tähendab nii pekki keeratud, et edasi jääbki ainult unistada. Valitsuse pooletoobistel on enne valimisi väga mõnus elada unistustes ja luuludes, sest tegelikkus on iga päevaga masendavam, vaevalisem ja muidugi ka vaesem.
Kõrgema ešelon luulurid ja fantasöörid hõljuvad tuumarelvade, tehisintellekti, kosmosesõdade ja Venemaa põlvili surumise meelepetetes. Lihtsam rahvas, näiteks traktoristid, unistavad aga sellest, et kui nad kombainiga ümber lasteaia sõidavad ja kuulutavad, et nad toetavad valitsust ja ei taha maksumaksja raha, siis läheb nende elu paremaks. Ei lähe, unista ennast või emaseks.
Palgavaene aga unistab sellest, et saaks kommunaalid makstud ja riigipühal kioskist soodushinnaga kabanossi ja limonaadi osta. Aga ka see unistus on mõistetud nurjumisele. Hinnad tõusevad, töökohad kaovad, rahvusvahelised eskapaadid ähvardavad bensiini muuta luksuskaubaks, mis ainult suurinvestoritele taskukohane.
Miks inimesed unistavad? Ja miks inimeste unistused ei täitu? Neetud lugu. Unistavad sellepärast, et tegelikkuses pole neil asu, pole midagi teha, ei saa millegagi hakkama ja seetõttu põgenetakse fantaasiatesse. Valitsus teeb seda sellepärast, et nad on lolli peaga elektri ja maksud debiilselt ära lörtsinud ja kõik variseb kokku.
Lihtne inimene unistab, sest pooletoobiste valitsus on tema elu ja olemise laastanud, eluraskuste all hakkab katus vaikselt viltu vajuma, et ennast kuidagi koos hoida, ongi mõistlik inimvaenulikust keskkonnast ära käia, rusuvast tegelikkusest puhata. Meie igapäevane eskapism. Aga siin on oht, et kontakt tegelikkusega kaob üldse ja siis ollakse sama juhm ja kasutu kui mõni kliimaminister.
Unistustega on nagu vankriga Krõlovi valmis, luik, haug ja vähk veavad igaüks ise suunas ja koorem ei liigu paigalt. Kui aga unistada kõik koos ja ühes suunas? Ma mäletan sellist aega, oli eelmise okupatsiooni lõpp. Kõik vihkasid lolli ja vägivaldset vene võimu ning unistasid Eesti riigist.
Nõukogude liit varises kokku ja õnnestus taastada Eesti riik. Kahjuks olid unistused oma riigist udused ja ebatäpsed, nii tuligi välja poolpunane ja poolglobaalne käkk, millest tänaseks on saanud täissatanistlik, topelthomoseksuaalne ja inimvaenulik nurjunud riiklik moodustis. Poolikud ja ähmased unistused on ohtlikud.
Aga Eesti riik, olgu ta milline iganes, tõestab siiski üldrahvaliku unistamise jõudu ja mis siin salata, lausa imet. Me peame edasi unistama, aga kõik koos, ühes suunas ja täpselt, läbimõeldult ning plaanipäraselt. Me peame välja töötama toimiva Eesti riigi arhitektuuri ja sellest unistama, kõik koos, pidevalt ja õigesti, otse meeleheitlikult.
Üldjoontes on ideaalse Eesti riik visandatud põhiseaduse preambulis – see on riik, kus eesti kultuur, eesti keel ja eesti rahvus kestavad aegade lõpuni, lisaks on õiglus, õigus ja kaks rahu, välimine ja sisemine, muu on kõrvalise tähtsusega detailid.
Selge on see, et selles ideaalriigis peab olema rohkem eestlasi, Martin Helme plaan 2 000 000 eestlast saja aastaga on oivaline idee. See on üks väheseid asju, millest on mõtet unistada, me ei saa kunagi hävituslennukeid ega kosmosesõda, kui meid on natuke üle poole miljoni. Ja me ei suru väljasureva rahvakilluna mitte kedagi põlvili. Siili ja konna ka mitte.
Põlvili surumine on lahe, aga selleks on vaja jõudu, relvi, masse, andekaid väejuhte, rahvuslikku uhkust ja odavat elektrit, sest kui majandus ei toimi, siis ei saa mürske toota ning tuleb edasi ise endal põlve painutada. Vaba riik, kindlasti, aga sama kindlasti suur riik, tugev riik, funktsioneeriv riik. Iive, elekter, mürsud ja kõik siiajuurde kuuluv.
Me näeme täna väga hästi, milline eesti riik ei tohi olla. Ta ei tohi olla alluv ja orjameelne, ei tohi uskuda vaenlase propagandat, ei ohtlikku süstlaininat, absurdset kliimamöginat ega võõraste sõdade propagandat – omad sõjad, see on hoopis teine asi. Aga nõrk, loll ja vaene riik ei saa endale oma sõda lubada, ei ole konti mööda, käib üle mõistuse, pole taskukohane.
Ja mitte ainult sõda, ka rahu ei ole konti mööda, käib üle mõistuse, pole taskukohane. Loetelu võib jätkata, aga ma üldistan – nõrgal, lollil ja vaesel riigil ei ole mitte ükski asi konti mööda, kõik käib üle mõistuse, taskukohast pole samuti mitte kui midagi. Tuttav pilt, seda näeme igal sammul.
Tugevaid, tarku ja rikkaid inimesi saab meil olla ainult siis, kui meil on inimesi ja palju inimesi, mida rohkem seda parem, aga ainult oma inimesi, usbeki võõrtööline on võõras, Eesti riigist tema ei unista, tema mõttes mõlgub kalifaadi kuldne kotus. Kalifaadiga ei ole meil aga midagi tegemist, selline punkt puudub põhiseaduses, “Tões ja õiguses” ning “Kalevipojas” samuti ei mainita.
Valimised on tulemas, idiootlikud unistajad tuleb asjade otsustamisest eemal hoida – milleks pooletoobised võimelised on, seda pole vaja pikalt seletada. Nad ei ole millekski võimelised. Ei mingit homojuttu enam, ei mingit kliimajuttu, ei mingeid immigrante ega feminismi, ei mingeid alatuid maksuvalesid, see kõik on hukutav.
Sõjajuttu hakkame siis omavahel vaikselt rääkima, kui oleme suur ja võimas rahvas, siis kui meid on miljoneid ja pooled meist on nõus eesti au ja kuulsuse pärast surema ja teine pool on nõus muudkui sõdureid ja ohvitsere juurde sünnitama. Nii on vaja unistada, suurelt, uhkelt, aga tehnilisest täpselt ja teostatavalt.
Maailmas on suuri rahvaid, tähendab ka meie võime saada suureks arvult. Vaimult me juba oleme suured, nüüd on vaja suurelt unistada, täpselt unistada, arukalt unistada, unistada kõik koos ja need unistused ka teoks teha. Aitab virelemisest ja närutamisest!
Sven Sildnik,
Sisepaguluses 11.03.2026