Lugesin lugu sellest, kuidas prokurör sai süüdistuse ametialases võltsimises. Ei olnud eriti huvitav. Samas tulid meelde palju põnevamad lood, mõne päeva eest kirjutas endine kohtunik Kunman, kuidas prokuratuur ja kapo teda peetisid ja pressisid ja kuna ta järgi ei andnud ja tellimustööd ei teinud, siis läks ise kohtu alla.
See oli väga huvitav lugu, soojalt soovitan, muuhulhas on juttu unustusehõlma vajutatud kirjanik Kenderist ja üldse, kõik see tundub luupainajalik, paranoiline ja Kafka või mõne muu õuduskirjaniku loomingust ebameeldivalt tuttav. Lisame siia juurde Parvel Pruunsilla kottimise ning tuletame meelde ka kaporatuuri riigipööret. Päris trööstitu pilt jääb meie õigusriigi varemetest.
Kõigest sellest mustusest saab kirjutada romaani ja selline romaan on õnneks ka kirjutatud. Pealkirjaks “Sündikaat”, kes pole veel lugenud, võtku aga ette, siis ta saab selgeks, kus me elame, kes meile üle valitsevad ja kuidas nad seda teevad. Teevadki nii nagu Pruunsilla, Kenderi ja Kunmaniga.
Ronald Tamme varjunime all ilmunud “Sündikaat” räägib sellest, kuidas Eestis majandavad vene rahapesijad, raha pesevad siin nii vene kriminaalid kui vene luure. Siiani pole nagu midagi väga pahasti, aga… kuna politsei ja kapo on vene agente punnis täis, kes eraelus mõistagi ei ole ausad inimesed, siis toimuvad suurejoonelised rahapesu ja narkoäri asjad vene ja eesti jõustruktuuride koostöös.
Õõvastav. Mõistagi on korrumpeerunud ametnike hulgas ka üks naisprokurör, kelle tegelaskuju meenutab kangesti Kunmani loo peategelast. Mõistagi on halb, kui prokurör pabereid võltsib, väga paha on ka see, kui isepäist kohtunikku represseeritakse, kõik see on lubamatu ja ilge. Kui aga on nii nagu “Sündikaadis”, siis on see kõik tühiasi.
Kui meie riigi jõustruktuurid on seotud vene luure kõrgelennulise musta äriga, siis on julgeolekurisk maksimaalne. Milline luure tänapäeval sikku ei teeks, võib küsida ja peabki küsima? Aga ei tohi teha ja kui teevad, siis tuleb sekkuda. Või muidu on riigiga nii, et korrumpeerunud ja tont teab millist musta äri ajav ja mistahes välisriigi musti sepitsusi sepistav kaporatuur hakkab lõpuks riiki pöörama, kui on oht, et rahapesu hakatakse uurima.
Ma julgen oletada, et jõustruktuuride kohta ei kirjutata lugusid niisama, ma tean, kui arad on ajakirjanikud. Kui nii tõsised inimesed ette võetakse, siis peab ajakirjanikul olema katus. Ja nüüd on juba mitu lugu prokuratuurist ja lühikese aja jooksul. Soovitan silmas lahti hoida, kui neid peaks veel tulema, siis on midagi teoksil.
Sõda hakkab ikka meediarünnakuga. Küsimus on selles, kes sõdib ja mille nimel. Kas süvariigis käib kodusõda? Kas on midagi, mis sellisele lahingutegevusele viitab? On. Vaatame või seda esmapilgul väheolulist madinat presidendi ja süvariigi sõjakakkude vahel. Päris kenasti lammutavad.
Loomulikult on välispoliitika meie välismaa isandatele väga tähtis, siis peab olema kuulekas või muidu. Aga president ei kuuletu, täpsemalt ei kuuletu globalistide süvariigile, võimalik, et ta kuuletub ühendriikide tänasele ja mõistagi normaalsemale valitsusele või ka ehk normaalsemale süvariigile. Me ei hakka siin arutama, kas väikeriik võib olla iseseisev, see on põhiseaduses kirjas.
Süvariiklike institutsioonide, nagu kõrgemalt määratud president ja mitte kellegi poolt valitud julgeoleku-, sõja- ja luuretondid ennevanasti üksteisele habemesse ei karanud, nüüd madin käib. Ja kui madin käib süvariigi pealinnas, siis võib sealt sealt ka provintsidesse levida, näiteks prokuratuuri.
Arengud on huvitavad ja paljulubavad, ega me ju siiani ise midagi otsustanud ei ole, keegi kuskil kaugel ja kõrgel paneb peajoone paika, meie ustavad süvariiklased teevad ettekirjutused teoks ja saavad kas makstud või pääsevad seekord vanglakaristusest, olgu siis pedofiilia, rahapesu, riigireetmine või narkoäri – inime peab ju kuidagi elama.
Meie süvariiklaste kurbloolus on selles, et seda süvariiki, millele nad kunagi kas truudust vandusid või midagi sarnast, enam ei ole, või vähemalt ei ole see lombi taga enam nii mõjukas, kui enne presidendihärra Trumpi taastulemist. Väidetakse et soojeekimid on Ameerikast üldse välja pekstud ja nende viimane kindlus on euroliit.
Olukord on keeruline. Mida sa vaene eesti süvariigi kakk teed, kui oled kõrvuni mingites rahapesu ja pedofiilia mülgastes, aga sinu välismaa peremeestel pole enam täit voli käes. Tea, kas nad enam kõik eluski on. Südamepõhjas ehk tahadki uue suure süvariigi poole üle minna, aga sinu toimik on seal ja seal ja kohe kuidagi ei venita välja.
Kellel aga nii prisket toimikut ei ole, see vahetab poolt ja talle näib helge tulevik kumavat. Ja siis algabki sõda nende süvariiklaste vahel, kes ei saa poolt vahetada ja nende vahel, kes on poolt vahetanud, sest juhtumise viisi ei olegi kõik kõrged ametnikud mõnda last ära söönud. Minul ei ole neist kummastki kahju. Mida rohkem ohvreid, seda parem.
Ma ei räägiks asjadest, millest ei räägita, kui see jõledus meid kõiki ei puudutaks. Ma tahan lahti saada nendest massurikatest ja seapeetidest, kes meil riigipöörde korraldasid, kes meil ausaid ja eestimeelseid inimesi taga kiusavad, tsensuuri majandavad, laste kohitsemist jutlustavad ja oma rahvast vaipsüstimisega hävitavad. Elektrisigadus on ka nende hinge peal.
Iga märk, mis viitab sellele, et halvad ja ohtlikud inimesed on omavahel sõjas, teeb mulle meelehead. Kui nad omavahel kisklevad, siis ei ole neil aega riigi reetmiseks ja ausate inimeste hävitamiseks. Mida rohkem karvade kitkumist ja näopeksu pimedates koobastes, seda rahulikum elu maa peal.
Kunagi saab see sõda läbi ja eks siis paistab, aga ärme ruttame arengutest ette. Pärismaailmas siiski asjad edenevad, Epsteini ja tema maaaluste jõledused tulevad vaikselt, aga kindlalt avalikkuse ette ja küllap ka meie kaporatuuri maskid ja viigilehed langevad. Kui hästi läheb, hakkavad ka pead veerema, lootus jääb.
Kahetsusväärsel kombel kaitseministeeriumist kadunud 700 miljonit pole veel leitud, aga nii kaua kui meil on kaporatuuri hirmuvalitsus, tõenäoliselt ei leita sentigi.
Sven Sildnik,
Sisepaguluses 11.02.2026