Väga kahju on lihtsatest ukraina inimestest, keda muudkui tapetakse, petetakse, puupaljaks varastatakse ja kes peavad ilma elektri ja internetita kannatama kohutavaid arvutimängudest ja sotsiaalmeediast äravõõrutamise piinu. Ei neil ole kerge kellelgi. Ka kõrgetel Ukraina kroonuametnikel on raske, neid kahtlustatakse korruptsioonis.
Zelenskõid minu teada võimud veel korruptsioonis ei süüdista, aga tema lähemad kaasosalised on tõrvaga üle valatud ja sulgedega kaunistatud, formaalselt siis uurimise all. Massuurikate nimekiri on muljetavaldav: Andriy Yermak, Oleksiy Chernyshov, Timur Mindich, Herman Halushchenko, Svitlana Grynchuk ja Rustem Umerov. Nii mõnigi zelenskist on oma naha päästmiseks Piiblimaale põgenenud.
Me võime praegu ainult oletada, kui palju abirahast on ära varastatud, majandusteadlase Steve Hanke hinnangul on kurjategijate ohvriks langenud 15-30% Ukrainasse pumbatud 360 miljardist, pigem 30% kui 15% täpsustab teadlane. Mina ei oleks nii tagasihoidlik, pakun 40-60% ja juurdlus näitab, kes meist on suurem majandusteadlane.
Hanke diagnoosib 54–108 miljardi vargust, mina korrutan selle julgelt kahega, kui mõtlema hakata, siis kasvõi kolmega. Muretsemiseks pole aga põhjust, meie raha läheb sinna ehk ainult 100 milli aastas ja kui selle võtavad endale vaprad Ukrainamaa pojad, siis ei ole ju millegi üle kurta. Eks nad seal ise teavad, kellel rohkem vaja on ja küllap meie raha maksab ka Piiblimaal.
Alguses ei tahtnud ma seda Ukraina nomenklatuuri korruptsiooni juttu kohe kuidagi uskuda. Pidi nagu ikka Putini propaganda olema ja täitsa vale. Asi on segane, kas siis vantide propaganda ei olegi läbinisti vale? Ja kui see osa sibulate agitatsioonist on õige, ehk on siis ka mõni muu jutupunkt õige? Pea hakkab valutama niimoodi.
On nagu on. Aga üritame toimuvas näha ainult ja eelkõige head. Väga hea on see, et Eesti Vabariigi üüratut rahapesu potentsiaali ja -ekspertiisi arvestades on läbi Maarjamaa pestud siiski väga vähe Ukraina raha. Stepanov-Fokini jõuk naeruväärsed 35 miljonit. Isegi Danske Banki afäär oma kahe miljardiga, millest kõik kindlasti Ukrainast ei tulnud, on hohollide käivet arvestades hiirepiss.
Inimesena kindlasti sümpaatne ukrainlane Stanislav Romanyuk osales rahapesus, mis oli seotud USA keelatud tehnoloogia eksportiga, majandati midagi kosmilist või sõjalist, pole mõtet seletada, aru keegi niikuinii ei saa. Raha liikus läbi Eesti firmade ja kuigi palju seda ei olnud, suurusjärgus 826 000 dollarit. Sellega ongi kohtulahendite loetelu ammendatud.
Kaja Kallasele ei ole rahapesu süüdistust esitatud ja võibolla ei esitatagi. Mis saab aga meie sõbrast ja meie laste eeskujust – vahvast vabadusvõitlejast Zelenskõist, ei ole üldse nii kindel. Vägisi jääb mulje, et patsifistid pressivad talle mingit rahulepingut peale, mehike aga ei taha alla anda ja võitleb hambad tangis edasi.
Aga selline allumatus ei meeldi kõikvõimsatele patsifistidele ja niisiis peedistatakse Zelenskõid ja tema kaasvõitlejaid korruptsiooni ja vargustega. Mina olen täiesti kindel, et nad on seal kogu aeg varastanud. Juba sõja alguses oli teada, et Ukraina on Euroopa ametlik meister korruptsioonis. Aga ei saa olla korruptsiooni ilma korruptantideta.
Korruptsioon oli, aga see ei seganud kedagi. Ei seganud nii kaua, kuni sulane tegi seda, mida kästi. Kirjas on ka niimoodi, et sina ei pea puhmast tallava härja suud siduma. Aga nüüd ei ole enam asi suu sidumises, lausa kipsikruvidega tahavad vaese looma lõualuud kokku tõmmata. Nii juhtub kui isandate sõna ei kuulata.
Kui kästakse sõdida, siis sõdi ja saad ka mõistuse piires nodi kokku ajada. Kui aga öeldakse, et lõpeta pull ja tee rahu, siis on tark rahu teha ja leppida sellega, mida on segasel ajal õnnestunud hõlma all vasakule toimetada. Ahneks ei tohi minna ja maha tappa võid inimesi ainult siis, kui sul on vastav litsents nagu briti agendil 007.
Aga nüüd on litsents ära võetud. Kindlasti on sellise ülekohtuga väga raske leppida. Päevast päeva käis üks lõputu näopeks ja pidu nagu vanade viikingite Valhallas ja elu oli lill. Aga ühel heal päeval tuleb lombi tagant korraldus, rivitult ja sind saadetakse demblisse. Kohutav. Pealegi pole sõja ajal antidepressante kuskilt võtta.
Mina muidugi saadaks ka Zelenskõi asemel kõik patsifistid pikalt. Mida teie ka teate? Meil on siin territoriaalse terviklikkuse ja demokraatia asi pooleli. Pokrovskis läheb hästi, igal pool läheb hästi, mingit rahu ei tule ja jutul lõpp. Köhige pappi. Me oleks juba ammu võitnud, kui kogu aeg ei segataks. Nii ei saa rallit sõita. Kui te kõik nii targad olete, miks te siis Vietnamis ja Afgaanis haledalt tappa saite?
Paraku on elu väga ebaõiglane ja kui keegi kõrge isand on kuskil pähe võtnud, et sinu sõda on selleks korraks sõditud, siis on asi hapu. Tuleb kas sõda ära lõpetada või… mõeldagi ei taha. Patsifistid nalja ei mõista, täitsa vabalt võivad nad meie vahva Zelenskõi kas asja eest või ka täitsa ilma asjata vangimajja kinni panna. Rahu nimel on nad kõigeks võimelised.
Mina loodan väga, et Zelenskõi jääb endale kindlaks ja laamendab igal rindel edasi ja et ka tipp-patsifistid jäävad kangekaelselt oma rahuplaani juurde. Mõlemad on ju head asjad, hea ja õiglane sõda ning teiselt poolt igati mõistlik rahuplaan, minu hinnangul vähemalt. Siin on vaja leida kompromiss.
Kompromissi aitab leida see, kui me õhtul akna peal moblaga õiglase sõja toetuseks vilgutame. Miks mitte süüdata juba praegu võiduküünal? Ma väga loodan, et ajaloo seaduspärasus võimaldab meil sõja ilusti lõpuni pidada ja siis teha sellise rahu nagu kellelegi pähe pistab, aga mitte enne. Tark ei torma.
Nii see peab minema ja mitte kuidagi teisiti. Teades aga seda, kui kurjad on inimesed ja kui kadedad ollakse endast võimekamate ja edukamate peale, siis on kohe päris kindel, et Zelenskõi pannakse eluks ajaks vangi. Kaitseministeeriumi 700 miljonit jäävad aga aegade lõpuni kadunuks.
Sven Sildnik,
Sisepaguluses 01.12.2025