Seoses sõbraliku drooni visiidiga meie nurjunud energiataristusse on kuulda palju kiunumist ja mitte vähem uinutavat mõminat. Kahjuks ei näe ma aga olukorra analüüsi, emotsioonitavad nii lapilised pidžaamad kui kõiketeadvad eksperdid. Mis tähtsus sellel on, millises toonis käiks närviline droonivada siis, kui kellelgi pea otsast ära kistakse?
Järgnev ülekuulamisprotokoll keskendub olulistele teemadele: kas droonid on tõrjutavad ja kui on, siis milline on nende mahavõtmise protsent, millega neid täna reaalsetes sõdades hävitatakse, kui palju see tehnika maksab ja kas vajaliku tehnika ostmine on Eestile taskukohane ning ost reaalselt teostatav.
Ülekuulatavaks on robot. Ülekuulatav kinnitab, et nii Ukraina sõja kui Väinasõja kogemus näitab, et kui riigil on mitmekihiline ja kallis kaitse, siis on võimalik maha võtta suurusjärgus 90% droone. Noti neid elektrooniliste segajate, vastudroonide, rakettide, laserite, kuulipritside, hävituslennukite ja muu käepärasega, fakt on see, et 5-15% tuleb ikka läbi.
Vaadates pilte Piiblimaalt, Venemaalt, Ukrainast, laheriikidest ja liitlase sõjaväebaasidest, on ka see 5-15% kaitsest läbi lipsavaid droone põrgulik peavalu ja niipalju kui mina aru saan, siis hüpersooniliste rakettide vastu ei aita üldse mitte midagi. Loodetavasti ma eksin või leiutatakse kohe mingi imerelv.
Kui tuleb 100 drooni ja me kasutame parimat võimalikku kaitset, tabab märki 5-15 tapamasinat, kui tuleb 1000 drooni, siis saame sisse 50-150. Milline meie õhutõrje on, seda ei tohi keegi teada. Ukraina ja Piiblimaade süsteemid on aga üldsusele tuntud ja vaatame mida nad seal siis toimetavad. Jätame arutlusest välja tuvastus- ja juhtimisüsteemid jms.
Ukraina kasutab massiliste Shahed/Geran-tüüpi droonirünnakute vastu põhiliselt odavaid interceptor-droone, need on kõige tõhusamad ja kuluefektiivsemad praegu kasutusel olevad süsteemid. Nad rammivad või plahvatavad sihtmärgi kõrval ning on odavad, kiired toota ja massiliselt kasutatavad.
Peamised näited: Sting (~2100–2500 USD), Octopus (~3000–5000 USD), P1-Sun (~1000 USD), Merops/Surveyor (USA toetusel, üle 1000 Shahedi hävitamist Ukrainas).
Edukus: Ukraina õhutõrje püüdvat kinni ~90% Shahedidest. Interceptorid moodustavad 30% kõigist õhutõrje litritest (Kiievis üle 70%). Ühe kuu jooksul (veebr 2026) hävitati ~1500 Shahedi vaid nendega. Keskmine tabavus >60–68%.
Eelis: 85:1 kulusuhe võrreldes traditsiooniliste rakettidega. Ukraina toodab tuhandeid päevas ja ekspordib liitlastele (USA saadab Meropsi Lähis-Itta).
Lisaks D-Fend Solutions EnforceAir, mis on parim nn mitte-kinetiline lahendus. RF-cyber takeover – võtab drooni raadio teel üle ja maandab ohutult ilma plahvatuse või prahita. Uueks tuuleks on laserid ja suunatud energia – ilmselge tuleviku tehnoloogia, väga odav lasta, aga hetkel ilmastikust sõltuvad. Traditsioonilised kallid raketisüsteemid (Patriot, Iron Dome) jäävad suuremate rakettide jaoks, aga droonide vastu on uus majanduslik loogika võitnud.
Kokkuvõttes olevat Ukraina õhutõrje tõhusus 90%, see on kõik kaitsesüsteemid kokku. 60–68% on ainult interceptor-droonide individuaalne tabavus ühe lennu kohta, mis on nende jaoks siiski hea tulemus, arvestades hinda ja kogust. Piiblimaade kaitse on palju kallim ja keerulisem, lisanduvad hävitajad, erinevad raketid ja mis kõik, tõhusus olevat aga samas suurusjärgus.
Mis see kõik maksab, kui osta Eestile vajalik kogus?
Patriot pikamaa raketid, 1 patarei (4–8 laskeseadet + radar + raketid), 800–1100 miljonit €.
NASAMS / IRIS-T SLM keskmaa raketid, 2–3 patareid (Eesti + Läti ühishange), 300–500 miljonit €, väidetavalt on juba tellitud ja saabub sellel aastal.
Gepard / Skyranger mobiilsed lühimaa raketid, 12–20 sõidukit + varustus, 150–300 miljonit €.
Mobiilsed õhutõrjegrupid MANPADS + lühimaa raketid, 8–12 mobiilset rühma (Piorun, Mistral jne), 80–150 miljonit €.
Elektrooniline sõjapidamine (EW) + sensorvõrk, Riiklik võrk (Dedrone-tüüpi + jammerid), 50–100 miljonit €.
Interceptor-droonid (Sting, P1-SUN, Octopus jne), Esialgne varu 5000–10 000 tk + tootmisliin, 1000–2500 € tk, 10–30 miljonit €.
Kokku alginvesteering (ühekordne): 1,4 – 2,2 miljardit €, see mahub ilusasti Eesti 2026–2029 kaitseplaanidesse ehk 10 mld € koguinvesteeringusse.
Oluline on lisada, et Gepard / Skyranger kola on turult raske hankida. Pikamaa rakette nn ballistiline kaitse varustust (Patriot, SAMP/T, David’s Sling) ilmselt niipea ei saagi.
Osta on võimalik ka droonitõrje lasereid, ehkki need on alles arenev tehnoloogia ja katsetamisjärgus, odavad Ukraina omad maksavad 200 000 – 500 000 $ ühe mobiilse üksuse eest, need sobivad hästi lühikese vahemaa droonide vastu ja on kiiresti sihitavad.
Kõrge võimsusega professionaalsed süsteemid Iron Beam, Rheinmetall jt maksavad aga 20–100 miljonit $ ühe süsteemi eest, siin on kallim alginvesteering, aga väga madal kasutuskulu. Mõistlik oleks soetada 30-50 üksust, kogu vabariigi aga kataksid aga 80-100 laserit, mõistagi aitavad need täna veel ainult väiksemate droonide vastu nagu luureaparaadid ja lühimaa droonid.
Kas saada vastu pead 1000 drooniga või üritada neid tõrjuda ja võtta sisse 600 kuni 100, see on eelkõige filosoofiline küsimus, aga kuna mõistlikumad riigid siiski õhukaitset üritavad, siis maksab seda varianti ka siinmail kaaluda.
Igasugust drooni tapmise tehnikat on olemas ja kui meil seda ikka veel ei ole, siis ei oskagi öelda, keda selles süüdistada. Isiklikult kahtlustan pooletoobiseid, vargaid, debiilikuid ja pedofiilseid globaliste-sataniste.
Sven Sildnik,
Sisepaguluses 26.03.2026