Ei varastanud. Ei saanudki varastada, sest ma ei tööta kaitseministeeriumis, peastaabis ega kaitseinvesteeringute kontoris. Otse vastupidi, ma olen väga mures meie kaitsevõime pärast olukorras, kus 700 milli relvaraha on sõja ajal salapäraselt ära kadunud. Oletan, et tuuri pandi relvaraha, palgaraha keegi vaevalt varastama hakkab, selle saab niigi kätte.
Niipalju ma ikka lehtedest pealkirju olen lugenud, et aru saada – lurjused valmistavad sõda ette, teevad kriminaalset sõjapropagandat ja hirmutavad inimesi. Viivad võõraid nahku turule. Propagandat ma ei karda, see on lihtsalt kuhi valesid, mis on mõeldud ühiskonna 33% kõige juhmimate eksitamiseks. Aga riigikontrolli asi ja 700 miljoni salapärane kadumine kaitseministeeriumist teeb enam kui murelikuks.
Läksin siis eile juba varakult halba aimates Pärnu linnavolikogusse, et vaadata mida krantsid ja karvajalad seekord sepitsevad. Tuleb kohal käia ja liberaale nende mahhinatsioonides ja skeemides võimalikult palju takistada. Päeva naelaks oli linnapea tõmmanud käima oma valimiskampaania, idee oli lihtne, kinkida ära linna vara ja lõigata sellega au ja kuulsust.
Linna omandit koheldakse siinmail üldse nagu alfons lirvat. Ärakinkimiseks oli valitud üks mõis ja kingituse saajaks jõustruktuurid, ei teagi hetkel millised, pole veel selge, kellel vaja ja milleks, aga valimised lähenevad ja volikogu istungeid pole ka enam palju jäänud, üks veel ehk. Vaata kui sa endale võtad, siis oled kaabakas, kingid aga linna mõisa soldatitele, siis on hoopis teine asi. Rahvuskangelane valmis ja kuju Koidula parki.
Mu meelest linna vara seitsme tuule poole laiali jagamine ei ole ok. Eriti olukorras, kus alternatiive ei ole kaalutud, volikogu pole piisavalt informeeritud, vajadus ei ole selge ega kindel ning kaitseministeeriumi nupumehed oskavad vasaku käega 700 miljonit ära kaotada. Paremat kätt ei ole nad selja tagant veel välja võtnudki. Kas te kingiksite oma mõisa aasta eurooplasele nimega Lehtme?
Kahtlane. Mina ei kingi, välistatud. Ei enda mõisa, veel vähem linna oma, ega mitte sentigi. Mingu tööle. Kiiret ei ole selle asjaga kuskile. Las otsivad 700 milli üles või lähevad kohtu alla, vahet pole. Kui paberid ja rahaasjad selged, siis vaatame, siis mõtleme, räägime uute ja ausate inimestega, hetkel meenutab see üles haibitud ministeerium ilma põhjata kavala Hansu kübarat.
Arutatakse nii ja naa, ootan millal siis 700 miljonit jutuks tuleb, ikkagi endine kaitsevõime ja nii. Ei, kus sa sellega, keegi pole näinud, keegi pole kuulnud, nagu lapsed, jumala eest. See kaitsevõime fetiš näib olevat ajudele sama halvasti mõjunud kui kovidi süst. Otsustasin siis olukorda lihtsustatult ja lühikeste lausetega seletada, võtsin sõna. Ei midagi. Räägi nagu seinaga.
Nii need asjad siin käivad, ei mingit üllatust. Üllatus ei olnud ka see, et täna helistab keegi mingist väljaandest, mis vaja? Rääkisime siin kodanikuga volikogust, millise kodanikuga, selgub kellegi poolt vahetanud sõjardiga. Militaristil ei olnud volikogus midagi öelda ja ega 8 tunnise volikogu jooksul ehk ei jõuagi seisukohta kujundada, läheb kauem.
Loomulikult ma ei viitsi mingeid kommunistlike väljaandeid lugeda, kirjutagu millest tahavad, mul on kindlad põhimõtted. Lugu ilmus, vaatasin pilte – ongi poolt vahetanud sõjard. Kuidas siis nii, kodanik volikogus sõna ei võta, aga pilt torgatakse lehte, nagu oleks tegu suure oraatoriga. Sigadus. Täiesti vale mulje, suppi söömas nägin, kõnepuldis sõjardit ei näinud.
Selline eksitav mulje teeb tigedaks. Helistasin, uurin siis asja, millest kirjutavad? Vormiau olevat jutu teemaks. Ei olnud volikogus ühtegi vormiau eelnõud arutusel, võite salvestust vaadata, ei olnud. Väljaannetele võib muidugi igasusgust jama ajada, ega see kvaliteet kuigi palju enam kukkuda ei saa. Las ta olla, aga närvi ajab. Täiesti mõttetu vale.
Tegelikult on vormiauga nii, et kui poliitikasse kolinud sõjardid poolt ei vahetaks ja ei petaks oma valijaid, kes on nad volikogusse ja Toompeale saatnud ennast esindama, siis oleks nagu vormiau täitsa olemas. Vastasel juhul üldsegi mitte. Ja kohe päris hea vormiau oleks siis, kui lapilistes pidžaamades mehed leiaksid ministeeriumist ära kadunud või ära varastatud 700 milli üles ja ostaksid selle eest relvi ja muud head paremat, aga riigile, mitte endale.
Kus raha on? Kus paberid on, kus lepingud on, kus on pommid, katelokid ja miinid? Võta, aga pane tagasi. Niikaua kui selgust ei ole, kuni 700 milli on kadunud, on need vastutustundetud ja pooletoobised pidžaamad minu jaoks vargad. Ja nende kaitsjad on minu jaoks varguse kaasosalised. Nii väljaannetes, volikogudes kui ministeeriumis ja staabis. Nii on.
Kuidas ei leia miljardit üles, meil on igal pool illegaalsed salakaamerad, ebaseaduslikult vahitakse meie pangaarveid ja ilmselt mitte ei koostata, vaid ongi juba kokku klopsitud mingi superandmebaas, mida vaaritatakse tehisintellektiga. Mina usun, et on, ja kui ei ole seda, siis on mingi palantiirilaadne nuhkide värk.
Kui miljard võeti sulas välja, uuri, kes elab liiga hästi, kui kanti üle, vaata, kes kelle kandis. Reamehed ja jefreitord ma jätaks kohe mängust välja, nemad miljardit sulas välja võtta ei saa. Tuleks ülevalpool lahtiste silmadega ringi vaadata. Kahtlusaluste ringi ei ole liiga suur. Silmad tulid ära peast või läksid mädanema?
Kui miljardit ei leita, siis ma julgen oletada, et seda ei tahagi leida. Lihtsalt valetatakse, lihtsalt keerutatakse ja klopitakse mingit vedelat väljaheidet vahtu. Kaitsetahe, vormiau, ennetav põlvili surumine… Võtke need vargad kinni ja rahu on majas. Te võite minu ja teiste konservatiivide sõnu väänata kuidas tahate, võite kontekstist välja võtta, mida iganes vassida, see ongi teie töö.
Minu töö on rahva vara kaitsta ja 700 miljoni kadumisele tähelepanu juhtida. Ja seda teen ma nüüd veel rohkem ja veel kiuslikumalt, ise motiveerite. Mina ei ole uurimisorgan. Uksi ma maha lüüa ei saa, aga ma saan teile kolm korda päevas meelde tuletada, et kahetsusväärsel kombel on 700 miljonit on endiselt kadunud ja vargamolud lippavad lapilistes pidžaamades karistamatult ringi; minu meelest on see nii ja keegi pole mind suutnud vastupidises veenda.
Väljaandele kaebama minna on ikka väga hea mõte, vaata kui vantide tankid üle piiri tulevad ja selgub, et pole neid millegagi põlema pista, sest vastutavad pidžaamad on raha ära varastanud, siis ma soovitan ka tuttava ajakirjanikuga ühendust võtta: “Kuule, klemm, me oleme siin jälle sellesama kadunud miljardiga plindris, ehk saab kuidagi ära klaarida?”
Sven Sildnik,
Sisepaguluses 19.09.2025