Kindlasti mäletavad paljud meist veel koviditüranniat, vaipsüstimist, valesid, propagandat ja vägivalda, mis “tasuta tervise” tühja lubaduse varjus inimõigused, teaduse ja terve mõistuse ametnike ja aktivistide disainitud jalavarjude all lömaks litsus. Surmahirmu külvasid kõik väljaanded ja igasugused tolad ning kriminaalsed korruptandid.
Surm oli kindel, laibaloendid ilutsesid iga portaali esiküljel ning isegi mõistlikud inimesed kandsid klounimaski. Surmahirmu ja nn teadusega ähvardades kehtestati koduarestid ja komandanditund, teisitimõtlejate avalikud hukkamised toimusid sotsimeedias ja ajakirjanduses. Uus normaalsus oli tulnud, et jääda.
Ehkki siiani kiusatakse taga neid, kes jäid absurdi ja sundsüstimise asjus eriarvamusele, kadus see mõistusevastane olukord hetkega. Kuri viirus ei läinud kuskile ära, libavakstiin ei hakanudki tööle, aga nii kui Ukrainas läks madinaks, tekkis süvariigil uus ebainimlik prioriteet ja hakati avaldama uut tüüpi laibaloendeid.
Ausalt öeldes segab Ukraina verepulm elu vähem kui katkuparanoiline vaenamine ja käte väänamine. Mitu korda on ukrainlased meie sõja võitnud, millal venelastel raketid, mehed, toit ja laskemoon on otsa saanud, neid lugusid ei jõua kokku arvutada. Vaevalt et keegi neid propagandistide pajatusi enam loeb, ideed on ammu otsa saanud ja vale läbipaistvaks kulunud.
Just lugesin, kui ma ei eksi, siis kodanik Saksi esituses pealkirja sellest, et Iraanil on raketid otsas. See kõlab väga halvasti, ilmselt ootab eest neli aastat verist madinat, nii kui Venemaal raketid otsas said, alustasid nad hiilivat pealetungi, mis siiani ei ole lõppenud. Iraani sõdagi on juba korduvalt võidetud, samuti väga halb märk.
Vägisi jääb selline mulje, et see neetud väinasõda kestab veel aastaid. Ja isegi kui tapatalg jätkub ainult mõni kuu, on gaasimonopol juba põlema pandud ja kõigele, mis alles jääb, sellele pannakse käpp peale. Uus omanik ei ole Euroopa Liidu fänn, kohe üldse ei ole. Ursula ja Kaja võivad asjast arvata mida tahavad, aga vastutusrikkaid koosolekuid tuleb edaspidi hakata pidama peeru- või küünlavalgel.
Me ei tea, mis elu toob, aga propagandamärgid näitavad kustunud akendega kroonumaja. Tulevik ei olegi nii tähtis, olevik ise on piisav painaja. Energiahinnad tõusevad, probleemist räägitakse igas lehes, on jõutud isegi nii kaugele, et põlevkivis on müstilise kogemuse najal hakatud nägema strateegilist maavara.
Vaata imet, Rahvusvaheline Energiaagentuur IEA avaldas reedel karmid soovitused inimestele, ettevõtetele ja valitsustele, kuidas käepäraste vahenditega vähendada kütusekulu ja seeläbi leevendada hinnašokki. Tuleb istuda kodus, pimedas ja külmas, sest kui lollist peast autoga ringi sõita, tuleb varsti istuda kodus, pimedas ja külmas, ilmselt ka näljas, sest väetist tehakse gaasist, gaas, raibe, on aga jäänud minevikku.
Siit on ainult üks samm üleüldise kliimaeitamise ketserluse ja mõtteroimani. Nüüd, kus sõjakeerises selgub, et ilma fossiilkütusteta ikka elada ei ole võimalik ja vana vale – meil on vaja veel rohkem tuulemöldreid – ka välja ei vea, sest see juhitav elekter, mis meremiihaleid püsti peaks hoidma, on meil plaanis gaasist välja väänata. Gaasiga on aga tuuga.
Lähedal on see päev, kus kliimajuttu enam ei räägita, unustatakse üleöö ära nagu hirmus surmaviirus ja elu läheb inimese moodi edasi, sest muud moodi lihtsalt ei saa, ei ole võimalik. Revolutsioonilised luulud peavad haihtuma niikuinii. Kahju on muidugi sellest, et meid muul kombel terve mõistuse juurde tagasi tuua ei saa, kui ainult sõja ja inimeste tapmisega.
Ehitasime kommunismi, manustasime südame seiskumiseni hämarat ollust ja ehitasime taevakõrguseid meremiihaleid, aga see kõik oli jama ja enesepettus. Kõik need ilusatesse sõnadesse looritatud õilsad luulud on pettus. Filmide vaatamine on inimesed ära rikkunud, kivi põletamine, laste kasimine ja kartuli keetmine tundub igav – tahaks maailma päästa nagu ämblikmees.
Ja nii hakkabki kõhn intellekt üleöö ämblikmeheks – ehitab hardalt kommunismi, maadleb viirusega nagu Jakob ingliga ning püstitab ühe tiibadega Paabeli torni teise kõrvale. Kasu ei ole sellest kõigest midagi, tulemus on kaos, viletsus ja mandumine. Mingil hetkel saab laial massil virelemisest ja vägivallast villand ning kliimaparanoia asetatakse ajaloo prügikasti anabaptistide ja flagellantide eksiõpetuste kõrvale.
Sõda on igal juhul halb ja kiita kuidagi ei taha, aga kogemus näitab, et kollektiivne peapõrutus, mida sõda kahtlemata on, loksutab mõned asjad paika. Kovid on juba paika loksunud, kliima on paika loksumas.
Nii palju on vähemalt sellest verisest palaganist kasu. Käesolevaga kutsun kõiki mõistlikke inimesi kliima vastu arvamust avaldama, aeg on normaalsuse taastamiseks küps ja tilk tilga järel õõnestab mistahes kivimüraka.
Sven Sildnik,
Sisepaguluses 23.03.2026