Äsja kirjutati lehes, et tehisintellekt (TI) võtab töö ära eelkõige kõrgharidusega kõrgepalgalistelt naistelt. Kurb, sest Eestis on kõrgharitud naisi ebaproportsionaalselt palju, aga see pole kaugeltki ainus probleem. TI on täiesti uus ja pretsedenditult ohtlik nähtus.
Iga masin on olemuselt inimese ja Jumala vastand. Vesiveski jahvatab teri, Felixi kalkulaator liidab numbreid – mõlemad on inimese tahte väljendused, kuid nad ei pretendeeri kunagi asuda inimese kohale. Need jäävad tööriistadeks, millel puudub võime jäljendada kõnet, emotsioone või tahet. Tehisintellektiga on hoopis teine lugu.
See ei ole lihtsalt mehhanism nagu ketrusmasin või auruvedur. TI suudab genereerida inimlikku kõnet, analüüsida tundeid, luua niivõrd-kuivõrd kunsti ja isegi anda nõu, mis tundub sügavalt isiklik. See sarnaneb inimesega rohkem kui koormaeesel või kohvimasin. Just siin peitub oht.
Adrian Bachmanni kommentaaris paavst Leo XIV entsüklika „Magnifica Humanitas“ kohta tuuakse välja Augustinuse jaotus: jumalariik versus inimese riik. Viimase tuum on „libido dominandi“ – võimuiha, mis allutab ligimesed vahendiks. Veski ei saa seda teha.
Hullunud hidalgo luuludes võib tuuleveski olla hiiglane, kuid see jääb fantaasiaks. TI seevastu suudab esineda inimesena nii veenvalt, et see tekitab sümpaatiat. Inimesed usaldavad masinat rohkem kui naabrit, sest masin ei väsi, ei vihasta ega nõua vastutust. See on ohtlikum kui tööstusrevolutsiooni masinad, mis tõid tootlikkuse kasvu, kuid paiskasid ühiskonna moraalsesse, majanduslikku ja demograafilisse kaosesse.
Siin näeme ajaloos korduvat mustrit. Aurumasin, raudtee ja ketrusmasin lubasid „progressi“. Tulemuseks oli vanade eluviiside häving, peresidemete nõrgenemine, linnastumine ning hiljem madal sündimus ja väärtuste kriis. Kõike seda korraldasid inimesed – eliit, kes kasutas tehnikat võimu kindlustamiseks.
TI puhul on olukord teine. Kui masin pälvib suuremat sümpaatiat kui tema eelkäijad, muutub see partneriks, nõustajaks, isegi sõbraks. See toob nähtava kasu varjus suurt kahju: töökaotus ei ole enam vaid füüsiline, vaid ka vaimne. Miljonid kaotavad elu mõtte, inimlikkus devalveerub ja nagu Bachmann hoiatab – töö ei ole pelgalt sissetulek, vaid osa inimese olemusest, ligimese teenimisest.
Mis juhtub, kui TI annab rohkem kasu kui raudtee? See võib peita endas orjastamist. Inimene loobub otsustusõigusest masinale, mis manipuleerib teabega paremini kui ükski propagandist. Avalik arvamus kujuneb algoritmide järgi, tõde ja vale hägunevad, nagu paavst entsüklikas märgib.
Demograafiline kaos süveneb: kui masin hoolitseb vanurite eest ja loob virtuaalseid suhteid, milleks siis sünnitada lapsi? Majanduslik kasu koondub üksikutele miljardäride kätte. Thieli ja Palantiri-tüüpi eliit rikastub, samas kui massid muutuvad „inimressursiks“, kelle masin hinnasildi kaela riputab. See on „libido dominandi“ täiuslik vorm, digitaalne Paabeli torn, kus inimkond ehitab endale vangla, uskudes, et see on tee vabadusse.
Erinevus vesiveskist on fundamentaalne. Lihtmasin ei taha endale inimese hinge. TI aga jäljendab hinge nii hästi, kui vähegi oskab. See ei ole Jumala loodud, vaid sündinud inimese uhkusest ning võib muutuda Antikristuse tööriistaks – milles Thiel irooniliselt TI kriitikuid süüdistab. Tegelik oht peitub aga just kiirustamises ja reguleerimata võidujooksus Hiinaga.
TI ei tohi saada uueks jumalaks ega asendada perekonda, kogukonda ega riiki. Näilise kasu varjus peituv kahju on pöördumatu: inimene, kes loobub oma ainulaadsusest masina kasuks, loobub olemast Jumala näo järgi loodud olend. See ei ole progress, vaid tagasiminek orjusesse, kus võimuiha maskeerub nutikuseks.
Ajalugu hoiatab: inimene on alati suutnud tehnikat kuritarvitada. TI puhul on kuritarvitamine lihtsam, sest masin ei tunne kaastunnet. Paavsti kutse TI reguleerimisele ei ole mõjutustöö Hiina kasuks, vaid enesekaitse.
Meil tuleb valida: kas lasta TI-l luua uus „inimese riik“ või hoida kinni igavikulistest printsiipidest, mis annavad elule mõtte. Vastasel juhul ei ole tulevikus enam inimesi, vaid ainult kasutajad ja omanikud.
Kui igaühel oleks võimalik valida kristliku, rahvusliku ja liberaaldemokraatliku TI vahel, võiks maailm olla palju parem koht. Kahjuks ei saa klient valida, millise maailmavaatega tema tehisaru on.
Elu näitab, et need on kas pool- või täiskommunistid ning isegi kui nad pole sellisteks programmeeritud, töötavad nad tekstimassiividega, mis on vasakliberalismist mürgitatud. See mürk levib igasse vastusesse, soovitusesse ja otsusesse, tugevdades just neid jõude, mis on Eesti rahvuslikule olemusele võõrad ja vaenulikud.
Sven Sildnik,
Sisepaguluses 10.08.2026