Meile meeldib arutada, aga ainult kõrvalisi detaile. Aru ja otsata diskussioonide ja kohtuasjade rodu keerleb euroliidus selle ümber, kas ja kuidas piirata laste sotsiaalmeedia kasutamist. Justkui oleks tegemist üksnes tehnilise küsimusega: millises vanuses, kui palju ja milliseid rakendusi tohib laps kasutada.
Lapsed ei tohiks ööpäevaringselt hiina algoritmi dopamiinilõksus kopitada, selles pole kahtlust. TikTok ja teised platvormid toodavad tervet põlvkonda tähelepanuhäiretega, seksuaalselt segaduses ja reaalsusest võõrandunud noori.
Samas esines kollektiivset hullumeelsust ammu enne nutiseadmeid. Laste ristisõda 1212. aastal või hiljem massihüsteeriad, eriti hungveipingid, näitavad, et inimene on kergesti eksiteele juhitav. Ent tänapäeva probleem on ainult veidi erinev: hullumeelsus on täielikult institutsionaliseeritud ja riiklikult toetatud.
Kui jõuame rahvuslaste, immigratsioonivastaste või sundvaktsineerimise kriitikute meediakasutuse piiramiseni, kaob igasugune arutelu. Seal ei ole vaja kohtuid ega nüansse. Facebooki vanglad, varjatud tsensuur, algoritmiline nähtamatus – eriti enne valimisi – on saanud uueks normaalsuseks. Sama platvorm, mis lubab väikelastele ja pedofiilidele kõike, tsensuurib julmalt neid, kes julgevad öelda, et Eesti on eestlaste riik.
Siin peitubki asja uba. Meile pakutakse “progressi” kildudena, et me ei näeks tervikut. Ühelt poolt arutame lõputult, kas 13- või 11-aastane tohib TikToki kasutada. Teiselt poolt lubatakse massiimmigratsiooni, mis muudab Eesti demograafiat jäädavalt.
Politsei püüab tänavatel illegaale, samal ajal kui riigikogulased võtavad vastu seadusi, mis immigratsiooni kergendavad. Somaallane ei tohi tulla Lätist, aga Hispaania orjalaevadelt võib. See on täielik skisofreenia.
Sama loogika kehtib “mudilaste” kohitsemise, soovahetuse propaganda, feminismi ja tuulemöldrite rämpselektriga. Kõik see on üks ja sama pakett. Progressi pakett. Kui sa julged öelda, et lasteaias ei peaks laulma nokulaulu ega propageerima koolis soovahetust, hüütakse kohe, et sa oled “vihkaja”. Kui sa ütled, et Eesti rahvusriik ei pea ennast ise likvideerima, oled “äärmuslane”.
Minu ettepanek on lihtne ja radikaalne: null progressi. Üldse ei tohi lubada. Mitte üks gramm. Tiktokid kinni panna. Kogu see nn progress on rahvale, keelele, kultuurile ja rahvusriigile eksistentsiaalselt kahjulik. See ei ole progress, see on aeglane rahvuslik eutanaasia.
Feminism, mis lõhub pered ja madaldab sündimust, ei ole progress. Massiimmigratsioon, mis toob kaasa paralleelühiskondi ja kuritegevuse kasvu, ei ole progress. Ahjualuse kalduvustega tuulikud, mis raiskavad raha, hävitavad maastikku, tapavad linde ja toodavad ebausaldusväärset, kallist energiat, ei ole progress. Lastele suunatud seksuaalne segadus ja dopamiinisõltuvus ei ole progress. Progress teeks elu paremaks, liberaalide libaprogress teeb elu halvemaks.
Tänaseks peaks ka kõige mõtlemisvõimetumale olendile selge olema, et tegemist on pettusega. Sama mustrit nägime juba 20. sajandi alguses. Esimeses Eesti Vabariigis ei olnud kommunismi kvooti.
Punased lurjused lasti maha või pandi vangi, sest rahvas teadis, mida nad tahavad. Kui neid enam maha lasta ei saanud, hakkasid nad ise normaalseid inimesi mõrvama, küüditama, varandust röövima ja vägistama. Tuttav progressiivne muster, eks ole? Esimene samm on alati “kaastunne” ja “õiglus”, viimane samm on riigi ja rahva hävitamine.
Progress ei ole tulevik. See on mineviku viga, mis on riietatud moehilpudesse. See on ideoloogia, mille eesmärk on lõhkuda kõik orgaanilised sidemed: pere, rahvus, usk, traditsioon. Seda ei saa reguleerida. Seda ei saa “tasakaalustada”. Seda tuleb pikalt saata. Inimnäoga lastekohitsejat ei ole olemas.
Eesti riigi ülesanne ei ole kaitsta iga hullu ideed “sõnavabaduse” nime all. Riigi ülesanne on kaitsta eesti rahvast, keelt ja kultuuri. See tähendab, et tuleb jõuliselt tõrjuda kõike, mis rahvusriiki õõnestab. Nulltolerants progressi suhtes ei ole äärmuslus. See on enesealalhoiuinstinkt.
Kui me jätkame praegust teed – arutame igavesti detailide üle, samal ajal kui nn progressiivne pakett meid hävitab –, siis pole tulevikus enam kedagi, kes neid diskussioone pidada saaks. Seepärast tuleb rääkida ausalt: progress ei ole lahendus. Progress on probleem. Ja probleemi ei lahendata poolikute meetmetega. Probleem lahendatakse ainult nulltolerantsiga.
Sven Sildnik,
Sisepaguluses 10.11.2026