Mitte sellest ei tahtnud ma rääkida, aga pääsu pole. Idarindelt tuleb ainult häid uudiseid, kuulake kõik, kes te Slava Ukraini MTÜsse olete investeerinud. Teie säästud kannavad head vilja ja on aeg vahuveinid lahti korkida: Vene relvajõudude eliitvägede (kuritegelikes ringkondades tuntud kui spetsnaz, mitte segi ajada suvaliste natsidega) üksused on kandnud röövretkel Ukrainas hävitavaid kaotusi, kinnitab USA väljaanne The National Interest viitega Pentagoni regulaarsetele andmeleketele.
Pentagoni endistel salaandmetel ulatusid mõne spetsnazi brigaadi kaotused 75–90 protsendini selle kaabaklikust koosseisust ning eriti rängalt tabas neid Ukraina relvajõudude vastupealetung heroilisel 2022. aastal. Ja isegi kui Putinil brigaadid alles oleksid, ei oleks tibladel hõlpu, teatavasti on neil otsas raketid, mürsud, jalarätid, kindralid, alukad, tankid, kutsealused, söök ja kalossid. Sellega on nii sõja teema kui sõda edukalt lõppenud ning tuleb käised üles keerata ja asuda rahumeelse ülesehitustöö juurde. Ühesõnaga kellud, sirklid, põlled jms.
Positiivne ja helge meeleolu on sellega loodud, nüüd asume essee peateema ehk pandeemilise vaesuse juurde. Statistikaamet avaldas järjekordse õudusjutu, ikka seesama majanduslanguse ja inflatsiooni teema, valusatel detailidel ei olegi vaja pikemalt peatuda. Pilt on selge, vaesus süveneb, vaeseid tuleb juurde ja olemasolevate kehvikute seis on iga päevaga sandim. Pisarad ja üldse. Raha pole ja see vähenegi mis on, ei ole suuremat väärt.
Meil ei taheta vaesusest rääkida õige mitmel põhjusel. Eks ole erinevad sõja- ja süstlaprintsessid aegade algusest peale korrutanud, et me pole kunagi varem nii hästi elanud, vaesus ei mahu lojuste õnne ja külluse narratiivis sisse kuidagi ära. Anaalliberaalne režiim pole põhjendatud, kui ta toob kaasa vaesuse, mustuse ja sõja, aga mitte midagi head – ta muidugi toob ainult häda ja viletsust, seega tuleb vaesus maha vaikida ja vaesed marginaliseerida.
Vaesed ise ka muidugi ei taha oma lootusetu olukorra teemadel intervjuusid anda. Piinlik ja ega kasu ka midagi ei ole, ainult vaesed tüdrukud hakkavad naerma. Räägi või ära räägi, ega raha sellest ei tule, tuju ja maine on aga pikaks ajaks rikutud. Vaesus on teatavasti alandav. Seega on mõistetav, et vaesusest ei taha rääkida ei degenerantide valitsus ega selle ohvrid.
Probleemi lahendamisest ei ole huvitatud ka selleks volitatud ametkonnad, ametniku huvi on istuda segamatult oma toolil, pealegi ametkondade rahalisi vahendeid kärbitakse, globalistidel on vaja osta mürske ja edendada transvestiite ja pedofiile. Ma olen kindel, et kui ametnikul on valida, keda toetada, siis toetab ta rikast pedofiili, mitte vaest.
Režiimi prioriteedid on kusagil kaugel ja kõrgel paika pandud: planeedi päästmine, fosforiidi kaevamine, laste seksualiseerimine, permanentne revolutsioon ja metsikused kuni viimase ukrainlase seibideks lõikamiseni. Globalism vajab inimohvreid ja kui kõiki baltlasi ei õnnestu päeva pealt maha nottida, siis käivad kuidagi ka vaesuses virelejad ja haigustest puretud fosforiidiväljade asukad – ikkad deemonitele meelepärasem seltskond kui terved ja õnnelikud inimesed. Olukorda naudivad ka sadistid.
Kõige hullem on see, et vaeseid ei saa aidata stratkomi valede ja lillaroosa udu ajamisega, nad tahavad süüa, soe tuba on kehvikutel lausa kinnisideeks kujunenud ja pole ka imestada, kui nad hakkavad järsku inimväärikusest ja võrdsest kohtlemisest jahuma. Ei ole seda inimväärikust meil kuskilt võtta, ega see puu otsas ei kasva.
Seesamunegi õgimine ja soe tuba maksavad hullult palju raha ja järjest kallimaks lähevad. Jääb ära rahaliste vahendite puudumise tõttu, raha lihtsalt ei ole, vaata ka tuulemöldrite mereveskeid ja mitte kusagile viiva suurraudtee ehitust. Sinna see läheb, vaestest ei saa teha elektrit ja kui siis ainult Matrixi filmis. Vaestesse ei saa meie koloniaalvalduse administratsioon kuidagi investeerida.
Aga ometi inimesed kannatavad, suuremal osal Miljoni Vaese Maa asukatest on paha olla. Mingi lahendus tuleb leida, kusjuures on oluline, et see lahendus ei maksaks sentigi, aga sellest saaks päevade kaupa telekas rääkida kui mingist ilmaimest. Seega saab see lahendus olla ainult kas vaimne, parapsühholoogiline või imede valkonda kuuluv.
Allakirjutanu pakub välja anonüümsete kehvikute tugigruppide idee. Vaesed kogutakse tühjalt seisvate ühiskondlikesse hoonetesse, olgu nendeks kunstisaalid, pankrotti käinud soprdiklubid või restoranid ehk alarahvastatud eurovanglad. Vaesed istuvad ringis toolidel, kui toole ei õnnestu hankida, siis tühjadel kastidel või kükitavad kandadel.
Midagi sarnast on siin anonüümsete alkohoolikute käitlemisega. Kõik tulevad kohale ja tunnistavad vaesust: mina olen Abdul Rahman ja ma olen vaene. Räägi, Abdul, kuidas on vaene olla ja mida sa oled teinud, et rikkaks saada ja kes on sinu vaesuses süüdi. Siis alandatakse ennast ja pärast valitakse koosoleku rikas, ehk siis kõige paremal järjel olev vaene. Talle pannakse uhke märk rinda ja tuuakse teistele eeskujuks. Sellest on kõigile palju kasu.
Süüdlaste otsimisega ennast vaevama ei hakata, rikkaks valitud kehvik teeb teistele välja ja probleem hakkabki vaikselt lahenema. Selline mulje võib jääda. Kui virelejate koosolekuid piisava sageduse ja intensiivsusega korraldada, siis kasvab piirikaubandus Läti Vabariigiga ning see tõmbab ka muud majandusharud käima.
Ja kui probleem vaesusega ja majandusega on lahendatud, saame segamatult ja kerge südamega järjekordsele sõjale vastu minna. Surume need raiped ka põlvili. Kümned ja kümned vaeste diviisid on ka ilma sõja arvestatav heidutus. Just, see on mõte, vaestel tuleks riigi poolt anda uhked mundrid ja suppi, juhul kui nad supi järgi rivikorras läbi linna marsivad, ussi pildiga punalipud muutuste tuules heljumas.
Vaeste diviisid, kui ta juba korra on mundritesse topitud ja supiga turgutatud, võib soovijatele välja rentida, nii saab sellest parasiitide karjast ausa tööga leiba teeniv palgaarmee. Pole vahet, kas vahvate sõjameeste rentijaks on Ukraina või Burkina Faso või Uruki sõjaline juhtkond, paljud saavad kindlasti hukka ning pool sõdurite palgarahast läheb kliimaministeeriumine uute karjääride rajamiseks. Kõik see kokku on kliimale iseäranis hea.
Kokkuvõtteks, ärge rahast kultust tehke. Meile nii südamelähedane euro tähistab 2024. aastal oma 25. juubelit. Tore on aga see, et alates euro leiutamisest 1999. aastal on esmapilgul viisakas valuuta kaotanud 90% oma väärtusest, kui kullaga võrrelda. Mõne aasta pärast ei maksa meie raha enam mitte midagi, siis on vaesed ja rikkad võrdsed ning viimaks on saabunud kommunismi epohh.
Sisepaguluses 01.11.2024