Mina tahan kangesti, et Ukraina võidaks sõja, veel rohkem tahan ma seda, et Eesti võidaks sõja, kui selline vastutus kord võetakse. Eurodebiilikute sõjahullus, kohalike raisakullide verejanu, sõjahirmu vähendamise ametniku palkamine, Kaitseministeeriumi kadunud 700 miljoni avalikustamine – kõik see viitab lähenevale sõjale. Need on lõpuaja märgid.
Sõda tuleb, sõda tuuakse Eestisse, selles küsimuses on minuga nõus vähemalt üks inimene siin planeedil, Hr Varro Vooglaid, soovitan kuulata tema saadet “Varro Vooglaid: mis saab 2-3 aasta pärast ehk kas meid tüüritakse suurde sõtta?” Väga hästi argumenteerid ja analüüsitud, see on lõpp.
Mina ei vaeva ennast ülemäärase argumentatsiooniga, inimesed ei taha argumente, inimesed tahavad tõde. Minu kogemus näitab, et argumente ei saa usaldada, enamus argumente on lihtsalt pettus. Nii oli see sundsüstimise ja homoabielu argumentatsiooniga, puhas jama, kliima on veel hullem, lausa sonimine.
Argumentide puudust ei ole kellelgi, isegi Hannah Lahe leiab vasaku käega kolm-neli argumenti, samas tõepuudus on otse tappev. Eelnev ei ole mõeldud hr Vooglaiu kriitikaks, vastupidi, Varro on tõe poolel, lihtsalt ta nõrgestab oma positsioone argumentidega, mis pisendavad ning vähendavad tõde. Tõde ei vaja argumente, tõde lihtsalt on.
Nutikas lojus mõtleb alati mingi vale välja ja ongi argument olemas. Minule on oluline allikas, kui juttu räägib mõni sikkut, taro, EPL/ERR või tali, siis on see kindlasti vale. Juhul kui räägib Varro, siis on asi õige. EKREl on alati õigus olnud, kas tõeni on jõutud intuitsiooni, meditatsiooni või terve talupoja mõistusega, vahet pole, ei huvita ka.
Minu jaoks on tõde see, et peagi tuleb sõda ja me kaotame selle sõja. Möödapääsmatu kaotuse juttu räägib ka paljukirutud ja häbistatud riigikaitse raport. Raport ei ole muidugi argument, liiga palju paadunud ja amoraalseid sõjardeid on sellega seotud. Raporti tõepära pean ma pelgaks kokkusattumuseks. Lihtsalt tuli nii välja.
Ärgu nüüd lahked raportöörid solvugu, kindlasti on teiegi hulgas mõni aus inimene, kelle ülesanne ei ole eesti rahva mahatapmine. Minu vaimusilmas käis see raporti asi nii, kuskilt kaugelt ja kõrgelt tuli korraldus eestlased maha tappa, käsk on käsk. Siis aga selgus, et 700 miljoni kadumise ja muude jamade tõttu on puudus hädavajalikest tapariistadest.
Hääletu alistumine ei rahulda kurjuse jõude. Siis kirjutati raport, mis loob võimalused tõhusa tapamasina taaskäivitamiseks, seekord oli tõde kasutatav inimsusevastaste sepitsusega sobiva mulje loomiseks. Kordan veelkord, raport on tõene, aga raporti eesmärk ei ole tõde, vaid surm ja häving.
Eesmärk on sõda, mis jääb meile viimaseks. Miks nii pessimistlikult? Tegelikult mitte nii väga pessimistlikult, kuigi ma tahaksin võitu, pean ma tunnistama, et võit antud olukorras oleks otse tülgastav. Kui me nüüd peaksite võitma ka veel, siis oleks meil valitsev režiim pikaks ajaks põlistatud ja mitte ainult uue eriolukorra seadusega või mis ta oligi.
Mis juhtub kui Meeskaja Miihal võidab sõja? Vähesed ellujäänud ja paljud invaliidid hakkaksid teda inimjumalaks pidama ja õigustama kõike, mida režiim on kokku keeranud, jälkust esitleksid propagandamaod meile võidu põhjustena. Saaksime kuulda argumente nagu: võitsime tänu madalale iibele ja madalatele palkadele, surusime põlvili tänu ilmeksimatule kliimaõpetusele ja tuulemöldrite eneseohverdusele.
Tasuta süstid tegid meid tugevaks ja nii me neist sita välja peksimegi. Homoabielu viis võidule. Kui oleksime hakanud varem lapsi kohitsema, siis oleksime võitnud juba sõja üheksandal aastal. Põgenesime uue eriti tapva viiruse eest, loll vant aga arvas, et rünnak ja andis alla. Ja samas vaimus veel mitu inimpõlve edasi.
Nagu näeme oleks võidu hind liiga kõrge. Seega on kaotust kuulutav raport pigem meie rahvuslikes huvides. Sõjad ja kaotused oleme me alati üle elanud, liberaaldemokraatliku homotürannia all aga sureme me välja – see on tõde. Väljasuremise kõrval on kaotus tühiasi, ennegi kaotatud, peaaegu alati kaotatud.
Tahad või ei, aga meil on vaja valmistuda otsustavaks kaotuseks, mis kardetavasti pühib maa pealt suurema osa eestlastest, aga koos meiega ka kõikvõimalikud globaalsed närukaelad. Meil oli eelnevalt juttu rahvasaadik Lahest, kas on tõenäoline, et taolised lumehelbekesed elavad üle intensiivse lahingutegevuse, droonid jms? Vaevalt.
See saab olema nii kole ja verine kaotus, et mõeldagi ei taha. Aga valmistuda tuleb selleks õuduseks nagu noorpaar pulmadeks. Täpselt nii, võib juhtuda, et verine madin annab algtõuke heteroseksuaalse epohhi alguseks ja naised hakkavad jälle lapsi sünnitama, sest ka abordiarstid on maha notitud.
Pole halba ilma heata, ma ei saa anda 100% garantiid, et kaotuse järgneb õitseng, küllus ja õnn, aga väljasuremine jääb ilmselgelt minevikku. Halvemal juhul sellepärast, et pole enam kedagi, kes võiks välja surra ja läheb täide prohvet Karl Reitsi ettekuulutus. Või siis murtakse degenerantide võim ja tärkab uus rahvuslik elu. Varem on sinna kanti kiskunud.
Muidu meid ei oleks praegu siin. Kaotuse puhul on boonuseks seegi, et kõige rohkem valijaid kaotab iseloomutu ja maotu isamaaline petuskeem. Kõige kergema südamega lahkuvad siit ilmast mõistagi E200 juhtoinad, kellel pole enam midagi kaotada. Olgem valmis selleks, et õudusest me ei pääse, aga parem üks mehine nahatäis lahinguväljal kui lõputu ja halastamatu istanbulism ja lastekohitsemine.
Sven Sildnik,
Sisepaguluses 12.11.2025