Kultuurisõda on jõudmas otsustavasse etappi, kultuuriline hävituspataljon on asunud riiki üle võtma. Tegemist ei ole enam poolhullude ja revolutsiooniliste madruste ogara jututoaga. Kultuurisõda on hiilinud seksualistide magamistoast kooli, ministeeriumi, valda, vanglasse, saatkonda ja sotsiaalabi kontorisse. Sisevaenlane on igal pool ja ta laamendab.
Homoseksuaalne kinnisidee ei ole midagi uut, üksikuid aktiviste ja aktsioone on ikka olnud ja nii mõneski kultuurikantsis või ajakirjanduskontoris on juba mõnda aega kehtinud anaalsed prioriteedid. Degenerante on kritiseeritud, nende kavatsuste eest on hoiatatud, kuid vikerteerull on häirimatult edasi liikunud.
Järelikult kultuurisõjas normaalsust ja eestlust esindav pool on olnud liiga abitu. Miks? Sellepärast, et suurem osa elanikkonnast ei ole näinud kultuurisõjas reaalset probleemi. Inimesed on lasknud ennast ära lollitada. Kogu homoagenda on rajatud pettusele. Itaalia hävitajad ei tule, kui me kohe ei homoabiellu, mäletate.
Elu läheb paremaks, majandus tõuseb, kui homod ühiskonda integreerida, integreeriti hullu moodi, aga majandus kukub kolinal. Me oleme head, kui lõpetame homode diskrimineerimise. Pole diskrimineeritud, loodusseadused ei ole diskrimineerimine – kui kaks meest ei saa lapsi, võid seda diskrimineerimiseks pidada, aga sellisel juhul diskrimineerib sind maailma looja. Olukorda ei saa kuidagi muuta, ei seaduse kehtestamisega ega riigi raha külvamisega.
Probleem muutub aga iga päevaga selgemaks, jõhkramaks, sallimatumaks ja ilgemaks. Maadam vaarikutele ja friigiabielule on lisandunud 20 väljamõeldud perverdisugu õppekavas ning kõikehõlmav perverssuste edendamise viisaastakuplaan. Vinti keeratakse iga päev peale ja lõppu ei paista.
Meil on nüüd ümberlükkamatu tõend selle kohta, et degenerandid on asunud Eesti Vabariiki homoklubiks ümber ehitama. Neil on selleks riiklik arengukava. Ja see ei puuduta ainult veidrike magamistubasid, anaalrevolutsioon on totaalne. Ja see tuleb lõpetada, tagasi pöörata, riigipöörde vastu tuleb võidelda.
Eks paljude jaoks ole ka rahvusriik kõrvalise tähtsusega asi, majandus on oluline ja Ukraina terviklikkus ja mis kõik. Vale, Eesti Vabariigis on kõige tähtsam asi eesti rahvus, eesti kultuur ja eesti keel. Seksuaalsed kõlvatused, ülepingutused ja hälbed on igaühe eraasi. Teatud piirides võib ehk taluda, aga aga meid ümbritsev ja üle pea kasvanud solgisoo tuleb kuivendada.
Kuidas seda teha, kuidas hakata vastu, kuidas päästa lapsed pervertide käest? Igal võimalikul moel. Eelkõige tuleb mõista, et anaalrevolutsioon ei jää kunagi rahule, igale järeleandmisele vastatakse uue väljapressimisega, igale kriitikale vastatakse repressioonide, sõimu ja alandamisega. Valed järgnevad valedele, lõputult.
Kõigepealt tahtsid anaalaktivistid magamistoas püherdada nagu oleks keegi neid keelanud, siis tahtsid nad tänavatel pillerkaaritada, nagu oleks see nende magamisase. Siis tahtsid nad ainult kooselu, siis ikkagi abielu ka, siis mõistagi lapsi lapsendada, siis telekas ostetud lastega hoobelda ja kõigele lisaks teha tümaks kõik vanurid, kes ei kannata seda jama enam välja.
Samm sammult liiguvad nad laste kohitsemise ja lasteaedades võigaste perverssuste õpetamiseni. Kogu avalik ruum allutatakse perverdiloogikale ning kõik normaalsed inimesed vaigistatakse või hävitatakse ühel või teisel moel. Keegi ei ole vägivalla eest kaitstud, hea näide halastamatu represseerimise kohta on õnnetu Veidemann.
Seda sõda võita on väga lihtne. Sa ei toeta valimistel perverte, pedofiile ega perverdimeelseid poliitilisi jõude, ei tarvita nende kultuuri, meediat ega propagandat. Poliitikas on kõik väga lihtne, olgu kohalik, riiklik või eurovalimine, küsid oma saadikult, kas ta tühistab esimesel võimalusel kõik homoseksuaalsed seadused, arengukavad, rahvusvahelised lepingud ja friigiabielud.
Kõik väärastumist mahitavad seadused, organisatsioonid ja ettevõtted peavad kaduma. Selge see, et oravad, sotsid, kesikud või isamaalased ei tee seda. Nad on kas avalikult või salaja pervertidega kambas. Nad ei ole tappeski nõus normaalsuse taastamisega. Seega ei tohi neile anda ühtegi häält. Ainus normaalne ja perverssuste vastu võitlev erakond on EKRE.
Sama hälvikute seltskond mahitab ka elektriperverssust, võigast ja verist sõjardiideoloogiat, sundsüstimist, maksutõuse ja muid nuhtlusi. Üks perverssus viib teiseni, ebanormaalususe õigustamine ja soodustamine toob kaasa katastroofi. Kuri on juba karjas, majandus, iive ja sõjandus on varemetes. Süsteem on juba väärastunud ja ees ootab ainult hukkumine.
Euroopa majanduslik kui tsivilisatsiooniline kollaps, nagu ütles presidendihärra Trump. Seksuaalutopistid ei ole midagi üles ehitanud, vastupidi, nad on enamuse toimivatest ühiskondlikest mehhanismidest lammutanud. Ja mis on katki tehtud, see enam ei tööta. Naised ei sünnita, mehed ei teeni.
Valimised on võtmeküsimus ja lihtne paberil teostada. Keerulisem on loobuda pervertide ajupesust, ERR ja AK ja Delfi ja gängstaräpp ja alasti ahvatlused on paljudel inimestel ainus meelelehutus pärast palgavaese ränga tööpäeva lõppu. Ma küll ei kujuta seda hästi ette, aga nii see on.
Sellele ilgele solgile tuleb leida alternatiiv. Parem on looduses jalutada, kui ekraani ees roiskuda. Lõppude lõpuks on olemas ka klassika – päris kirjandus, päris kunst ja ka mõned päris filmid, kui hästi otsida. Alternatiivmeedia on meil kärbatanud, aga mujal maailmas on kõike, ka palju head.
Aga meilgi on Objektiiv, Makroskoop ja Uued uudised. Alati võib uurida ajalugu, loodusteadusi, mu poolest kasvõi filosoofiat, korralikke loenguid ei ole väga raske leida, on ka raamatuid. See on ehk väga radikaalne, aga kommunistliku propaganda manustamise asemel võib õppida mõnda võõrkeelt või kitarri mängima. Võib õppida ka kala püüdma, variante on.
Ära toeta kommuniste ja pederaste ja ära kuula nende hülgemöla, nad on lurjused – kultuurisõja võitmine on tegelikult lihtne. Ja kui me ei võida, siis me kärvame, kõik, viimseni ja Kaitseministeeriumist kadunud 700 miljonit ei leitagi üles.
Sven Sildnik,
Sisepaguluses 10.12.2025