Tallinna Ringkonnakohus tühistas täna Harju Maakohtu 9. veebruari otsuse täies ulatuses ning mõistis endise tülikavõitu justiitsministri ja riigikogu liikme Kalle Laaneti kelmuse süüdistuses õigeks. Boonusena lisati arve maksumaksjale: üle 36 500 euro õigusabikuludeks, automaksu laekumiste investeerimiseks paremat võimalust ei leitud. Aastaid veninud saaga sai lõpuks läbi – ja nagu sageli, jääb õhku tunne, et asi ei lõppenud mitte õigluse, vaid väsimuse tõttu.
Süüdistuse sisu oli nii banaalne, et seda võiks pidada peaaegu elegantseks: Laanet sai aastatel 2022–2023 eluasemekulude hüvitist, esitades väidetavalt valeandmeid. Üürileping sõlmiti juriidilise isikuga, mille ainuosanik ja juhatuse liige oli – üllatus, üllatus – Laaneti abikaasa poeg. Korruptsioonivastane seadus ütleb üsna selgelt, et seotud isikutega tehtud tehingud ei ole hüvitamiseks. Lihtne, eks? Nagu nüüd selgus, ikkagi mitte piisavalt lihtne.
Harju Maakohus pidas asja üsna sirgjooneliseks: seotud isik – olemas; teadmine – ilmselt olemas; tulemus – süüdi kelmuses ning karistuseks tingimisi vangistus. Aga siis tuli ringkonnakohus ja otsustas, et tegelikkus on märksa… nüansirikkam. Peensused on hoomatavad, kui on vaja kellelegi ärtust ära teha, siis tehakse ära ja kui on vaja pull lõpetada, siis see ka lõpetatakse. Põhjuse leiab alati.
Tõsi, seotud isik oli olemas, aga selgus, et justiitsministrite puhul kehtivad justkui omaette reeglid – nagu erimenüü, mida igale matsile ei pakuta. Ja mis veel parem: kohus pidas usutavaks väidet, et justiitsminister ei olnud viitsinud või suutnud lugeda KVS § 7 ega saanud aru, et abikaasa laps võiks kuidagi “seotud isik” olla. Milline peavoolu poliitikust minister meil üldse asjadest aru saab? Sellist pretsedenti pole veel loodud.
Siit jõuamegi otsuse pärlini: kelmuseks ei piisa rumalusest, hoolimatusest ega seaduse mittetundmisest. Vaja on tahtlust. Ja kuna kohus otsustas, et tahtlust ei olnud ja ei olnud ka kuskilt võtta – sest inimene lihtsalt ei teadnud –, siis ongi kõik. Või teisisõnu: kui sa oled piisavalt kõrgel kohal, siis teadmatus ei vabasta mitte ainult vastutusest, vaid ka süüdistusest. Kuldne põli, teeb lausa kadedaks.
Mis sellest järeldub?
Säti ennast kõrgele kohale. Teiseks, meie korruptsioonivastased reeglid on ilmselgelt nii keerulised, et isegi inimene, kelle töö oli õiguskorda juhtida, ei suuda neid läbi lugeda. See ei ole lihtsalt süsteemne probleem – see on peaaegu kunstivorm. Kui justiitsminister ei saa aru, kes on “seotud isik”, siis jääb üle ainult imetleda tavakodaniku vaprust, kes iga päev sama džungliga silmitsi seisab ilma juristi, assistendi ja parteikaaslasteta.
Kolmandaks kinnitab otsus vana head põhimõtet: kriminaalõigus ei ole mõeldud hoolimatute karistamiseks. Ja see on ju õige. Lihtsalt mugav on see, et hoolimatus muutub väga painduvaks mõisteks sõltuvalt sellest, keda parasjagu menetletakse. Kui tavakodanik “ei teadnud”, kipub riik olema märgatavalt vähem filosoofiline.
Neljandaks – hind. See lugu maksab maksumaksjale kümneid tuhandeid eurosid õigusabiks, pluss menetluskulud, pluss kohtute aeg. Kõik selleks, et lõpuks jõuda järelduseni, et minister ei teadnud paragrahvi sisu. Samal ajal kuskil päriselus varastatakse, petetakse ja sokutatakse raha taskusse palju otsesemal viisil, aga tähelepanu ja ressursid kuluvad sellele, kas keegi luges seadust või jättis selle õnnekombel kahe silma vahele.
Lõppkokkuvõte
Laaneti õigeksmõistmine võib juriidiliselt korrektne olla – ja ilmselt ongi. Aga see ei tee seda lugu vähem piinlikuks. Vastupidi: see näitab, kui hästi suudab süsteem ennast õigustada isegi siis, kui terve mõistus tahaks hambaid kiristades toast lahkuda.
Seadused on keerulised, erandid veel keerulisemad, ja poliitiline eliit paistab elavat paralleelreaalsuses, kus reeglid on ühtaegu olemas ja samas ikkagi mitte päriselt kohaldatavad. Ning õigusemõistmine on nii kallis, et see on sisuliselt luksusteenus – lihtsalt mõnel on sellele ligipääs ja mõnel mitte.
Kui isegi justiitsminister ei saa seadusest aru, on kaks võimalust: kas juristid on debiilsed või süsteem on katki. Praeguse pildi järgi tundub, et süsteem ei ole katki – see töötab täpselt nii nagu peab, nii nagu selle maailma vägevatel tarvis. Moraal sellest, ära loe kunagi ühtegi seadust ja kõik sujub, kõik laheneb nagu võluväel.
Sven Sildnik,
Sisepaguluses 20.05.2026