Üldmulje laulupeost on enam kui rahuldav, võiks öelda lausa neli miinus. Peaosas hiilgas paduvihm, oivaline sooritus, väga emotsionaalne. Pooletoobine ja rahvavaenulik nomenklatuur vettis koos massidega ja seda oli rõõm vaadata. Veel parem oleks olnud, kui sellel kohal oleks sadanud hapet või pussnuge, aga raskel ajal tuleb ka külma veega rahul olla.
Lastele ka meeldis väga, kui telekast mööda jalutasin, lauldi kõva häälega kaasa: “Kingpool hetero, Kingpool hetero…” Lapsemeelsuse ja infantiilsuse vastu ei saa kellelgi midagi olla, lastelaulud on megahitid ja kui just nokuteemat ei tõugata, las nad siis olla. Just alaealisi süsteemselt kaasates tagame me targa maksurahva kultuurilise järjepidevuse.
Mis oli aga väga halb, otse vastik ja publiku ülevuse sfääridest jalgupidi maa peale tagasi tõmbas – need reporterirakatsid või saatejuhid või mis iganes meediumimolkused. Jube. Oksejutt suhu tagasi. Võta üks ja viska teist, kes tundub olevat narkojoobes, kes debiilne, kes lihtsalt rumal ja labane eit.
Nii lollilt ikka annab küsida, sellist ila ikka annab ajada. Paar vanemat ja kainemat ei suutnud olukorda päästa. Kui te midagi ei tea, siis olge parem vait, ütles Buddha. See on laulupidu, see ei ole meediahoorade egoparaad. Eriti valus oli lolli möla kuulata pärast seda, kui mõne klassiku audiotsitaati mängiti – kontrast oli põrmustav. Täitsa selge jutt ja siis kohe brutaalne labasus järgi. See oli valus.
Siin võiks keegi advokaat, kellel rohkem vaba aega või süda rinnus tuksumas, panna hagi selga ja pöörduda nii tarbijakaitsesse kui politseisse. Süükoorem on mägi, lausa Annapurna. Eesti rahvuskultuuri teadlik rüvetamine eriti pühalikul hetkel, vaimse piina valmistamine kogu eesti rahvale ja töllmoklik jutupunkt Putini enda huvides.
Koorid head, dirigendid head ja ega sõnade autorid ka väga ei seganud, põhiliselt küll sellepärast, et interpreteeritud oli nii targalt, et jutu mõte sageli välja ei tulnudki. See on väga tänuväärne, kui muusika vaimunõtruse batsillid kahjutuks teeb. Ega laul ei peagi olema loogiline argumentatsioon, ikka mina sind ja sina mind ja rind ja pind, aga mitte hind, sest see teeb hingele haiget.
Kas siin just mingist kunstilisest tervikust ja lavastuslikust õnnestumisest saab rääkida, pudru ja kapsad ta muidugi oli, prääksusid läbisegi nii mudilased, suvalised kui klassikud, sekka koguni muusikud. Kuid tuleb tunnistada, et sellel kapsasupil makaronide ja hirsiga oli läbiv joon – maarahvaste keeled, põlisrahvaste kultuuride rikkus, mitmekesise kultuuripärandi oimetuks lajatav küllus.
Isegi kultuuriminister sai ladusasti mitu maakeelset sõna üle huulte, elu lõpuni jääb meelde “lämmi”. Mitte segi ajada Motörheadi Lemmy Kilmisteriga, kelle loomingut edaspidi tuleks kindlasti saare keeles ja lastekooride ettekandes noorte laulupidude raames edendada. Sest nii on kindlamgi veel.
Globalismi oli vähe, pederastiat, kliimat, ja feminismi ka mitte ülemäära palju, ega eesti lippu ka sageli ja aukohal ei näinud, õnneks ka ukraina oma mitte, isegi tähelippe ei torganud silma. Jah, üks roosa pentagrammiga satanistihakatis sattus kaadrisse, aga andestame selle vea transvestiitide meediumile.
See on küll üllatav, et ei kõlanud rünnak- ja leinamarsid ning oodid surematutele idarinde võitlejatele. Kui ma viimati kirikus käisin, siis piiskop vajutas ikka täiega pedaali. Alguses tundus pidu kuidagi õõnes, ei mingeid Euroopa ideid, lääne väärtusi ega anaalfeminismi, ka immigrantidest oli suur nappus.
Võin muidugi eksida, meedia enesealandamise pidu oli kindlasti raske pingi peal, vihma käes ja kalli raha eest vaadata, aga tunnistan ausalt, ega kamina ees ka kerge ei olnud. Kui ilm vähegi kannatas, eelistasin kraavikaevamist kultuuri täissülitatud rudimendile. Vaadake, kodanikud, kraavist on kasu, inisevast idioodist ei ole kasu.
Üks väga valus pettumus veel, rahvamasside kõige palavamalt armastatud artisti, Kremli ööbiku Jaak Joala loomingut mul ei õnnestunud laulupeo repertuaaris tuvastada. Leelo Tungalt igast asendist, promeneeris ka veidi vähem tuntud kliimafilosoof Hasso Krull, nanolitraatidest ja mikromelodistidest rääkimata. Ma ei ole muidugi nõukogude estraadi ekspert, viimane sõna jäägu siin vilunud kommunistidele.
Aga mis torkas silma ja läks otse südamesse, see oli meie põliste eesti kultuuride esiletõstmine ja väärtustamine – see oli läbiv joon, mida muul mustusel ei õnnetunudki ähmastada. Mulgi keel ja võru keel, väga hea, kiiduväärne, see ongi kultuuriministeeriumi töö, kui homod ei saa iseseisvalt suudeldud ega naiste riideid selga, siis palgaku teener või treener. See on eraasi, ei ole riigi majandada.
Pärast aastavahetuse satanistlikku transvestiat ja Tartu kultuurilinna õudusi olid ootused õige vastuolulised. Paistab nii, et hoog on maha jooksnud. Mis oleks pervertidele palagani pidamiseks veel meelepärasem tribüün kui üks rüvetatud laulupidu. Laulupidu muidugi käkiti ära ja seda tegid meediamõhud ja sõjatälpad oma haige plära ja silmakirjaliku patriotismi ja kultuurihuvi etendamisega.
Toetus maarahvaste liikumisele ja eneseteadvuse tõusule oli tuntav ja tänuväärne. Oli see meelega või kogemata, ei saa me kunagi teada, sest otsustavad isikud ilmselgelt ei ole hingelise tasakaalu seisundis ja kui nad ka on võimelised midagigi artikuleerima, siis semantikat napib.
Kindlasti ei olnud tegemist eesti maarahva kultuuride seljavõiduga, globalism ja tema sulased mörisevad taustal jõudumööda edasi, isegi kui nad enam selget sõnumit ei edasta, sumiseb see häiritud kahjurite armee nagu pedestunud mesilassülem. Võtame seda pidu kui esimest pikka sammu tõelise, puhta ja põhimõttekindla eesti kultuuride edendamise suunas.
Kõiki teisi kultuure, subkultuure ja kultuurikesi me oleme juba kaalunud ja oleme nad leidnud kerged olevat. Edasi läheme eesti kultuuridega, see on meie oma, see on meie pärand ja meie panus maailmakultuuri. Muud meil anda ei ole ja muu on mujal juba ammu olemas ka, milleks leiutada kultuurilisi jalgrattaid? Eestis odavalt järgi tehtud euroopa ja ameerika kultuur on hale koopia. Väärtusetu, piinlik ja mööduv.
Kui me ei ole virulased, saarlased, mulgid või läänlased, siis ei saa me olla ka eestlased. Täpselt nii nagu me ei saa olla juurviljad, kui me ei ole kapsad, kaalikad või kurgid. Kassikonserv ja kalapulk ei ole juurviljad. Juurtetu eurooplane, kroonuhomo või rahvuselt palgasõdur ei ole ega tohigi olla eestlane.
Eestlased tuleb integreerida eesti kultuuridesse! Eesti taas omakultuurseks! Eesti vaim vabaks!
Sven Sildnik,
Sisepaguluses 07.07.2025