Lauri Hussar selgitas Vikerhommikus salakavalalt, et õiguskantsler Ülle Madise ei ihka presidendikandidaadiks saamiseks tingimata 68 häält. Piisava „leere ületava toetuse“ saab tema sõnul anda juba 21 allkirjaga, kui see tuleb nii koalitsioonist kui opositsioonist. Madise ei pea oma ametist loobuma, sest kogu protsess on justkui üllas, erapooletu ja laiapõhjaline.
See on klassikaline üldsuse eksitamine. Hussar ja tema selja taga seisvad pimeduse jõud loovad mulje spontaansest konsensusest, samas kui tegemist on hoolikalt orkestreeritud eliidi erioperatsiooniga. Ülle Madise sobib nomenklatuurile, globalismile, Brüsselile ja korruptsiooni hallile tsoonile ideaalselt. Ta on süsteemi jurist, kes ei hakka kunagi hammustama kätt, mis teda toidab.
Ent põhiline huvide konflikt ei peitu sugugi Madise praeguse õiguskantsleri ameti ja presidendiks pürgimise vahel. See konflikt asub palju sügavamal – nomenklatuuri kroonilise naisjuhi-ihaluse ja tänapäeva liberaalse progressi soovahetuse luulude vahel.
Liberaalidel on pärast Kaja Kallase piinlikku tähelendu süvenenud kinnisidee „suurtest naisjuhtidest“. See soov on nende moondunud teadvuses nii sügavale juurdunud, et nad on valmis ohverdama kõik, et leida uus ikoon, kes looks Brüsselile ja globalistlikule eliidile meelepärase illusiooni.
Vaatame tänaseid näiteid. Ursula von der Leyen, Kaja Kallas, Sanna Marin, Jacinda Ardern ja teised sarnased figuurid on teeninud võõrriikide ja globaalsete eliitide huve oivaliselt. Nad on suurepärased naisjuhid just sellisel määral, mil määral nad suudavad rahvusriikide suveräänsust Brüsseli ja soroslike struktuuride kasuks ohverdada.
Kaja Kallast tuleb siinkohal hambad tangis kiita. Tema geniaalsel juhtimisel ootab Euroopat ees ilma gaasita talv, kus kodanikud saavad nautida rohelist energiat küünlavalgel. Soojad suhted Marokoga on toonud meie päikeselisse liitu massiliselt kandvaid multikultuuri jõude, kes rikastavad ja muudkui rikastavad. Ei teagi kuhu kogu see rikkus panna. See, et paljud suurriigid Kajaga enam ei suhtle, ei tähenda sugugi, et tegemist oleks väikese naisjuhiga. Vastupidi – ta on lihtsalt paljude jaoks liiga suur.
Ajalugu pakub veelgi inspireerivamaid näiteid. Julmad naisvalitsejad nagu Hiina keisrinna Wu Zetian, kes likvideeris konkurendid ilma armuta, Verine Mary Tudor, kes põletas teisitimõtlejaid, või Vene keisrinna Katariina Suur, kes laiendas impeeriumi veriste sõdadega ja surus maha rahvaülestõusud, inspireerivad tänapäeva globaliste ikka veel.
Nemad näitasid, kuidas fanaatilise tädi rusikas suudab ühiskonda „progressi“ nimel ümber kujundada. Ka Catherine de Medici Prantsusmaal, kes riigijuhtimises ei tundnud halastust, on tänapäeva liberaalide ikoon. Nemad ei arvestanud rahva tahtega – nad teadsid, mis on õige. Täpselt nagu tänased naisjuhid teavad, et rahvusriigid on minevik kliimateadlik 15 minuti planeet on tulevik.
Kuid siin jõuamegi tõelise probleemini. Naisjuhid ise on ajale jalgu jäänud. Tänapäeva progress ei rahuldu enam bioloogilise naisega, olgu ta kui tahes „õige“ maailmavaatega. Progress nõuab transe ja fluidseid identiteete juhtivatel positsioonidel. Soovahetus ei ole enam erand, vaid loogiline järgmine samm. Seepärast on Ülle Madise puhul tõeline huvide konflikt just selles: kas nomenklatuur suudab taluda klassikalist naist või osutub kiusatus „mehistuda“ liiga tugevaks.
Just seepärast peab Madise avalikult ja siduvalt lubama, et ta ei muuda sugu enne presidendi ametiaja lõppu. Erandina võib lubada maksimaalselt kahenädalast soopuhkust, kuid mitte päevagi rohkem. Teretulnud on ka need 20 muud sugu, millest teab ainult Kristina Kallas või tema lähimad nõunikud. Eesti rahvas väärib selgust – kas president on see, kes ta väidab end olevat, või muutub ta vastavalt Brüsseli moevooludele.
Madise ei ole „erapooletu“ kandidaat, kes ise ei taha midagi, vaid keda meeleheitel estraadirahvas põlvili palus: emake, heida armu. Ta on osa suuremast mängust, kus Eesti suveräänsus ja rahvuslik identiteet on peenraha, mis vahetatakse isiklike ambitsioonide vastu. Hussari jutud laiapõhjalisest toetusest on ainult suitsukate.
Mingit ühtsust ei ole ega tule. EKRE toetab Mart Helme vääramatult mehelikku kandidatuuri. Me ei osale liberaalse eliidi sooideoloogilises ja globalistlikus vandenõus demokraatia ja rahvusriigi vastu.
Sven Sildnik,
Sisepaguluses 12.08.202