Külm märtsituul pühkis üle Tartu tänavate, kui ma palavikust vappudes Põllumajanduse Akadeemia klubihoone poole sammusin. Katkised teksad ei pakkunud mingit kaitset läbilõikava tuule eest, aga sel hetkel tundus see vähetähtis, see oli hipivärk. Kõik, mis oli kuidagi välismaine, oli märgilise tähtsusega ja lausa vastupanuliikumise maiguga.
Oli 1990. aasta – aeg, mil kõik oli muutumas, mil õhus oli tunda vabanemise hõngu, ehkki ametlikult olime ikka veel Eesti NSV. Kuid ühiskondlikud mullistused oli noorele autorile suva, oli tähtsamaid asju, raamatu esitlus, tõsi küll kogumik, aga parajalt hull kogumik oma aja kontekstis, pealegi allakirjutanu esimene ilmumine raamatukaante vahel. See oli juba midagi.
“Kõrsumise aastad 2” – EPA tudengite ja vilistlaste antoloogia pealkiri oli tuimavõitu, kuid tähendas meile, noortele autoritele, palju enamat kui lihtsalt sõnad õhukesest papist kaante vahel. See oli meie põlvkonna manifest, meie püüdluste ja lootuste peegeldus, hullu sai ikka pandud täiega. Meie kirjavahetus Ahto Kaasikuga, hilisema maausuliste kõrgema vaimulikuga, võtab tänagi luuni välja – tehke järele! Ilmus varjunime all – kirjandusloolastel on siin tegemist küllaga.
Tiina Siimets, akadeemia lehe toimetaja, oli nii omaloomingu lehekülje kui ka seltskonna hing, antoloogia koostas poeet Tiit Merenäkk, tuhat tänu. Üldse oli EPA leht ärksam, huvitavam ja vabam kui ülikooli oma, konkurentsi pakkus ehk ainult peda leht, kus laamendasid Tomusk ja Meelind, kui mälu ei peta. Ehhhh, kui ammu see kõik oli.
“Kõrsumise aastad 2” sündis tänu Arnold Rüütli, tolleaegse Ülemnõukogu esimehe toetusele, kes mõistis kirjanduse tähtsust rahva vaimu säilitamisel. Pealegi oli ta oma jope, põllumees, ehkki teadur või midagi sellist, asjatundja looma magude alal, vilistlane ikkagi. Just tema oli see, kes aitas hankida defitsiitset paberit kommunismi ajal, mil kõigest oli puudus. Ilma paberita raamatut ei trüki.
Mäletan selgelt hetke, kui must Volga aeglaselt klubi ette veeres. Nad tulid Riiast, kus oli midagi tähtsat, päris halb oli olla. Oli ikka hetk. Arnold Rüütel ja tema abikaasa Ingrid väljusid autost sellise väärikusega, mis oli omane vaid vanema põlvkonna kommunistidele, tänased punased on ju poolloomad, paremal juhul poolheterod. Kõrgete külaliste saabumises oli midagi sümboolset – see oli kui sild teise ja kolmanda ilmasõja vahel.
Palavik kõrvetas mu keha, aga vaim püsis peaaegu selge. Istusime saalis, kus oli tunda põrandavaha ja raamatute lõhna – see iseloomulik nõukogudeaegne kultuurimaja pahnutt. Kanepit siis ei tuntud. Mõtlesin sellele, kuidas kirjandus oli meie rahvale olnud pelgupaigaks läbi okupatsiooniaastate. Kuidas Under, Alver ja teised olid hoidnud eesti keelt ja vaimu elus ka kõige pimedamatel aegadel. Tõsiselt ka, siis just nii mõeldigi.
Rüütli kõne oli nagu tema isiksus – sügav ja mõtlik. Ta rääkis kirjanduse rollist rahva eneseteadvuse hoidmisel, kõik said aru, et silmas peeti dissidentlikust vaimust, mis oli elanud edasi läbi põlvkondade Villu võitluse aegadest peale. Isegi kui tema lausetes võis vahel täheldada mõningast hajumist, oli sõnum selge ja jõuline. Need sõnad on jäänud kõlama läbi aastate, saades hiljem tema presidendikõnede vundamendiks.
Ürituse lõpus tehtud foto – mina, pikajuukseline noor autor, hipiliku välimusega, seismas Rüütli ja Ingridi vahel, raskelt haige – ilmus hiljem kultuurilehes “Kostabis”. See pilt on mulle olnud kui talisman. Iga kord, kui haigus või väsimus on murdmas mu vastupanu, meenutan seda ajaloolist ülesvõtet ja vaatan heldinult mõnda Henno Arraku surematut teost.
Kellelgi on see pilt kindlasti veel alles, seal oli ikka suur hulk rahvast peal. Meenutan noort autorit, kes palavikust poolkõvaks keedetuna, aga tugeva vaimuga seisis seal, hilisema presidendi ja tema proua vahel, uskudes kirjanduse jõudu ja tulevikku. Õnneks ei osanud tänast literatuurset pederastiat siis keegi ette kujutadagi, ka haigel fantaasial on piirid.
Nüüd, kui tähistame eestikeelse raamatu 500. aastapäeva ja Arnold Rüütel on lahkunud meie hulgast, mõistan üha selgemalt tolle päeva tähendust. Siis oli halb, aga nüüd on veel palju halvem. See polnud pelgalt ühe raamatu esitlus ega pelk episood eelmise okupatsiooni haigusloos – see oli põlvkondade sõja algus, märk kultuurilise järjepidevuse haprusest, mis on tänaseks sama hästi kui katkenud.
Eesti kirjandus on nagu oja, mis voolab läbi aegade, kogudes endasse iga põlvkonna lootused ja unistused, nagu ka kõikvõimalikku kõntsa ning väga tõenäoliselt kuhtub multikultuuri kõrbeliivas kaamelkontide vahel. Kui midagi ei muutu, siis küll. Need “Kõrsumise aastad” olid vaid üks käänupunkt sellel teel, üks hetk, mil tulevik ja minevik põimusid kägistavalt ühte. Arnold Rüütli roll selles loos, tema toetus noortele autoritele, oli märgilise tähtsusega. Ta vähemalt mõistis, mõistis seda, mida ei hooma tänapäeval ei kirjanikud ega kultuuriministrid.
Kui ma nüüd mõtlen järgmise 500 aasta väljakutsetele, mis seisavad ees eesti kirjandusel, näen ma teatavat lootust. Sest niikaua, kui on neid, kes usuvad sõna jõusse, siin ma olen, tahad või ei, ja kes kannavad edasi seda vaimset pärandit, ehk on keegi veel, iial ei või teada, elab ka meie kultuur. Tol märtsipäeval 1990. aastal Tartu Põllumajanduse Akadeemia klubis kohtusid kaks maailma – üks, mis oli hääbumas, ja teine, mis oli sündimas – nüüd võime öelda, et mõlemad on küllaltki vastikud.
Ja meie, noored autorid, seisime seal vahel, katkistes teksades, palavikus, aga vankumatu usuga tulevikku. Aga teile, tänased noored autorid, menstruaalfeministid ja kliimaaktivistid, tahaksin ma anda ühe korraliku keretäie. No on ikka räpased elukad!
Sisepaguluses 1. jaanuaril 2025