Kaitseliidu ülem Ilmar Tamm tegi võidupühal Pärnus masendava avalduse, ta andis otseselt mõista, et mehed ei saa kodumaa kaitsmisega hakkama ning rõhutas, et me peame värbama rohkem naisi nii Kaitseliitu kui ajateenistusse.
Kus on Eesti mehemeel? Isegi kui mehed ei saa hakkama, ei ole mõistlik seda nii pidulikul hetkel ja avalikult välja öelda. Ka vaenlasel on kõrvad. Tuleb rääkida ühe konkreetse agressori põlvili surumisest, vandistani tükeldamisest ja homoseksuaalsele arenguteele juhtimisest. Igal võimalusel tuleb üle korrata, et Venemaa on tegelikult juba ammu kokku varisenud.
Kui see naiste kaitsevõime jutt on õige, siis tuleb esimese sammuna panna Kaitseliidu ja Kaitseväe peastaabi etteotsa naiskodanikud, see innustaks teisi naisi militaarset karjääri tegema, sõjateadust õppima ja muskleid kasvatama. Kahjuks on selle iseenesest mõistliku mõtte ellurakendamisega probleeme.
Me ju teame, et naiste kaasamine poliitikasse pidi tooma endaga pehme suhtumise: kuidagi nii, et naised toovad poliitikasse unikaalseid kogemusi ja perspektiive, mis viivad vääramatult tasakaalustatud ja empaatiliste otsusteni. Nii me saimegi endale kaela sotsiopaatilise K. Kallase, kelle nn empaatia häbistab nüüd kogu euroliitu.
Sõjaväes pole aga pehmuse ja empaatiaga midagi peale hakata, on vaja tappa ja põletada. Samas pole ma kunagi ega kusagilt lugenud naisvangivalvurite empaatia kohta, pigem kirjeldatakse sadistlikke kalduvusi ja erakordset julmust. Teaduslik fakt on seegi, et vanad naised on sama agressiivsed kui noored mehed. K. Kallas on kindlasti agressiivne poliitik, lisaks valetamine, ignorantsus ja muud pehmed väärtused. Taolise vaimse pagasiga sõda ei võida.
Kuid probleemid ei piirdu feminismi praktika ja teooria lepitamatu vastuoluga. Allakirjutanus tekitab tugevaid kõhklusi ja kahtlusi sünnitamisvõimetute naise sobivus riviteenistuseks. Kui ei sünnita bioloogilistel põhjustel, siis on ta haige, kui ei sünnita aga psühholoogilistel või ideoloogilistel põhjustel, siis pole ta vaimselt täiesti terve.
Sünnitamisvõimetus on aga kaitsevõime languse juurpõhjus, Eesti ei ole väiksemaks jäänud, aga sündimus on juba aastaid sajandi arvestuses totaalses madalseisus. Kedagi ei sünni, kedagi ei ole rindele saata, feministid ja naisglobalistid aga ei sobi riiki kaitsma arvestades nende maailmavaadet.
Mõlemad uuskommunistide mõttesuunad vihkavad rahvusriiki, nii feministid kui globalistid pooldavad massiimmigratsiooni ja avatud piire. Annad sellisele friigile püssi kätte ja saadad ta riiki kaitsma? Ei. Ta jälestab riiki ja rahvast, ta ei näe muid probleeme kui kliima ja nn homoõigused. Sihukesed poolemeelsed ründavad esimeses järjekorras meie elektrijaamu.
Kujutleme nüüd olukorda, kus puhkeb sõda ja feministidest ning abordientusiastidest moodustatud polgud saadetakse põlisvaenlase vallutusväe vastu. Kuidas saab usaldada naiskodanikke, kes tapavad ise enda lapsi? Ei saagi. Nende jaoks on see siin Kõigieesti, kõik on teretulnud ja oodatud ja rikastavad ja õnnetoojad meieinimesed.
Nii on ka vaenuväed neile meieinimesed, kelle elu tuleb päästa, kellel on õigus siia tulla ja siin inimõigustele viidates parasiteerida. Ma olen täiesti kindel, et feministlikud polgud panevad relvad maha ja korraldavad agressori vastuvõtuks piduliku orgia ohtra lauaviinaga. Hullukestele ei saa anda relva ega laskemoona.
Suurem osa eesti naisi on riviteenistuseks kõlbmatud kas bioloogilistel, ideoloogilistel või psühholoogilistel põhjustel. Isegi kajakallaslik verejanu ei ole parim nõuandja lahingutegevuses. Samas Ilmar Tamme idee on rakendatav, kui kaasata kaitseteenistusse usbeki naised, keda on siia oodata sadade tuhandete kaupa.
Globalistidest kaabakate plaan tuua Eestisse virnade viisi usbeki nn oskustöölisi on omandanud kinnisidee mõõtmed. Kohalike töötute 60 000 pealine armee pole argument, usbekke on vaja ja kõik. Usbekid ent toovad endaga kaasa naised, keda neil on vastavalt rahureligiooni regulatsioonidele arvukalt.
Kui iga usbeki oskustöötu toob kaasa neli naist ja ka terve karja tütreid, kes kasvavad peagi armeekõlbulikuks, on meil isikkoosseisu mure murtud. Usbeki naistele on tundmatu meie omade abordientusiasm ning satanistlik mässumeelsus, nemad on allaheitlikud, vähenõudlikud ja sõnakuulelikud. Kui on vaja surra Eesti Vabariigi eest, siis nii ka tehakse, ei mingi feministliku vingumist.
Kümnete usbeki naisdiviiside relvastamine on meile muidugi ülejõukäiv, kuid õpetades neile rusikavõitlust, maadlust ning pussitamise algteadmisi, hangivad nad endale relvad esimeses lahingus. Edasi on kõik juba puhas edulugu, sõjaajaloo kirgas lehekülg ning planeedi territoriaalse terviklikkuse taastamine. Ilus kõik ja eesti mehed võib ajateenistusest üldse vabastada, kas pole tore see?
Sven Sildnik,
Sisepaguluses 24.06.2025