Keegi Eero Merilind, mõõkhambuliste oravate esindaja mäel, teeb oma ülevoolava hoolitsusega otse hardaks, tõesti, tõesti, pisar veereb üle palge, kui loed õilsat juttu elulõpu tahteavalduse seadusest, ikka kuidagi nii, et iga inimene peaks saama oma elu väärikalt lõpetada ja üldse. Kas kuulsite, mitte ainult seksuaalvähemlased, pankurid, immigrandid ja ukrainlased, vaid üldse kõik. Vot see on demokraatia.
Aitähh, ei teagi kuidas tänada, lausa väärikas lõpp lubatakse peale teha, see pole sul meremiihaliga sandistamine, kohustuslik solgisüstimine ega palgavaesuse relvaga ründamine. Ole sa tuhandest tänatud, sihuke kahtlane reformist, aga ikkagi inimene. Kui saaks veel kuskilt teda, mida sõnaga “väärikus” mõeldakse, siis oleks selge, kas tuleb kohe välismaale põgeneda või ikkagi valimised ära oodata.
Austatud lugeja ei peaks kindlasti paanikasse sattuma, elulõpu tahteavaldus ei ole kohe kindlasti eutanaasia, eks ole, ega kooseluseadus ka ei olnud homoabielu, üks asi viis lihtsalt teiseni. Ja üldse on nii, et kui orav ütleb, et maksud ei tõuse ja elekter on odav ja suuremate maksudega jääb laulurahval rohkem raha kätte, siis nii see ka on, vastu võib jõurata ainult putinist, Kremli mõjuagent või algharidusega keskeesti joodik külapoe taga.
No, rahvarämps, tee need elulõpupaberid korda ja ära vingu, saad ometi ükskord ka väärikuse maitse suhu, muidu oleks nagu 24/7 põrandakaltsu mälunud. Suur isand Merilind ja auline ministriemand Joller, ma loovutan teile tasuta ühe väga hea idee autoriõigused, mõte selline, et väärika elulõpu paberitega isikutele tuleb anda vastav pass, nii nagu nagu oli see kuldaväärt vaktsiinipass. Midagi me peame ju sellest pandeemilisest maskiballist õppima.
No vot, ja kellel seda surmapassi või elulõpupassi ei ole, seda ei lasta kohvikusse ega kirikusse ega bussi ega ka toidupoodi, üldse mitte kuskile ei lase, las istuvad toas, sest niikuinii pole neil mingit väärikat elu ega üldse mitte midagi. Peale selle vääritute isikute nägemine solvab väärikusrikast enamust. Juba seda juttu kirjutades tunnen ma endas moraalset ülemuslikkust küpsemas ning määratlen ennast siit peale progressiivse inimkonna eeskuju ja surmamudijana.
Surmamudija on uudissõna, mida sobib kasutada nii sõjaõhutajate, sundsüstijate, meremiihaleid ehitavate tuulemöldrite kui ka abordientusiastide ja pervertidest seksualistide kohta. Toon mõned näitelaused. Tänu surmamudijate ennastsalgavale tööle on meil sündimus täiega pekkis. Surmamudija pilastas väikese lapse ära ja pistis ta seejärel põlema. Küll need surmamudijad meile veel ilmasõja kaela tõmbavad, uskuge mu sõnu. See valge kitliga surmamudija süstis tädi Maali vigaseks jne.
Ühe sõna saime nüüd selgeks, aga mida tähendab väärikus, see on üks suur müsteerium. Väga hea on inimeste tapmist õigustada sõnadega, mille on kaunis kõla, kuid mida tavaelus ei kasutata ning mille tähendus on kas teadlikult või juhmusest moonutatud.
Väärikus on sõnaraamatu järgi eetika kategooria (millega õigustatakse valitsuse inimvaenulikku poliitikat, allakirjutanu märkus), milles väljendub inimese enesehinnang ja tema ühiskonnapoolne väärtustamine. Rahvuslik, aadellik, akadeemiline väärikus. Temas on perenaise väärikust. Sirge rüht andis talle sõjameheliku väärikuse. Ilma oma au ja väärikust kaotamata ei saanud duellist loobuda. Kaamel liigub aeglase väärikusega.
Kaameli väärikus on vähemalt selge asi, mida aeglasem, seda väärikam, spordivaldkonnas seda sõna harva kasutatakse. Põhiseaduses tuleb väärikus kaks korda ette. Ühes kohas reguleerib väärikus kurjategijate karistamist, osundan: “§ 18. Kedagi ei tohi piinata, julmalt või väärikust alandavalt kohelda ega karistada.” Selge pilt, tõrvaga üle valada, sulgedes veeretada ja redeli seljas läbi Lasnamäe sõidutada ei tohi kedagi.
Siin kohas aga tabab meid hämmastus: “§ 10. Käesolevas peatükis loetletud õigused, vabadused ja kohustused ei välista muid õigusi, vabadusi ega kohustusi, mis tulenevad põhiseaduse mõttest või on sellega kooskõlas ja vastavad inimväärikuse ning sotsiaalse ja demokraatliku õigusriigi põhimõtetele.” Tegemist näib olevat sotsiaaldemokraatliku propagandaga.
Inimväärikuse kohta ütleb aga teabeallikas nii: “(inglise keeles human dignity) on üks Riigikohtu tunnustatud põhiseaduslikest aluspõhimõtetest, mille kohaselt ei tohi isikut muuta riigivõimu objektiks. See põhimõte on sätestatud Eesti Vabariigi põhiseaduse paragrahvis 10.
Inimväärikuse põhielemendid on kehaline puutumatus, inimväärsed elutingimused, inimeste õiguslik võrdsus, isiku identiteedi säilimine, vabaduspõhiõiguste alus ning menetlus. Riigikohus on korduvalt öelnud, et inimväärikus on kõigi isiku põhiõiguste alus ning põhiõiguste ja -vabaduste kaitse eesmärk.”
Kole lugu, lausa kehalise puutumatuseni läheb see anarhia välja, õnneks saab selle ära muuta, kui on vaja kedagi süstida või orjapalgaga alandada või külakoolist ja odavast elektrist ilma jätta ning igast august riiklikult näkku valetada. Ei ole sellist asja nagu inimväärikus või on see ainult kõige rikkamatel ehk äravalitud vähemustel ja nomenklatuursel persevestkonnal.
Miks teeb mõõkhambuline orav asjad nii keeruliseks, mida ta jahub ja keerutab? Kas meil on siin aadlipreilide instituut inimõiguste ja väärikusega? Kas ei saa siis öelda lihtsalt ja selgelt, et enne oli meil kandle ja pastla poliitika, nüüd on aga pastla ja süstla poliitika ja teie on lõpp nii või teisiti, kül me selle planeedi populatsiooni asja ära korraldame.
Aga mina ütlen, et toppige pastel ja süstal endale demokraatiaauku. Tunnen teie alatuid nõkse hästi, tahate kogu meditsiini ja sotsiaalabi raha tuuri panna, plaanite maksumaksja nutsu mürsumogulitele kantida ja ise priskest kikpäkist lõhki minna. Inimesed, kohe on valimised, ärge andke oma häält alatutele surmamudijatele, valige kvaliteetkonservatiive – EKRE on lahendus kõigile probleemidele.
Sven Sildnik,
Sisepaguluses 25.03.2025