Urmas Viilma üleskutse “kultuurrahvas ei lammuta” kõlab ilusalt, kuid jääb õõnsaks ja pinnapealseks. Kaasaegne “kultuur” on suuresti uuskommunistide proksisõda: see tähendab homoseksuaalsuse ja transsoolisuse ülistamist, massiimmigratsiooni moraalset õigustamist, kliimaalarmismi, valge mehe pidevat süüdistamist ning feminismi, mis sageli muutub mehelikkuse ja perekonna õõnestamiseks. Need muutused ei austa kultuuri, vaid lammutavad seda. Kui kirikupea toetub sellisele devalveeritud ja kommunistlikule nähtusele, loobub ta teoloogina oma tugevaimast relvast – Jeesuse õpetusest ja apostlite sõnast.
Kirik on teinud liiga palju järeleandmisi ilmalikule elule. Homopastorid, lõputud “kaasavuse” arutelud ja seksuaalsete kõrvalekallete normaliseerimine kogudustes ei ole kristlikud. Need on kompromissid maailmaga, millest Paulus hoiatas: “Ja ärge muganduge praeguse ajaga, vaid muutuge meele uuendamise teel” (Rm 12:2).
Kui kõrge vaimulik kaitseb Nevski katedraali “kultuuri” loosungiga, astub ta teadlikult või teadmata kristlikust õpetusest eemale. Jeesuse õpetus on sügavam ja väärikam kui degenerantide nn kultuur, laser tagumikus ringi kakerdamine ei ole veenev argument.
Uue Testamendi põhimõtted annavad laiema raamistiku kui Viilma ajalooline relativism. Siin on mõned üldised printsiibid, mida saab Nevski katedraali küsimuses kohaldada. Kahjuks peame ise Piiblit uurima, sest peapiiskopist siinkohal abi ei olnud.
Piibli põhimõtted, mis räägivad katedraali lammutamise vastu:
“Pööra teine põsk ette” (Mt 5:39). Jeesus keelab kurjale kurjaga tasumise. Kuigi Nevski on Vene impeeriumi võimusümbol, ei tohi riiklik otsus muutuda pimedaks kättemaksuks. See põhimõte kutsub üles kainelt kaalutlema, mitte kergekäeliselt purustama.
“Andke nüüd keisrile keisri oma tagasi ja Jumalale Jumala oma!” (Mt 22:21). Riigil on õigus otsustada suveräänsuse ja julgeoleku küsimustes. Nevski asub Toompeal, Eesti riikluse südames. Samas ei tohi riik astuda Jumala kohale ega hävitada seda, mis on elavatele inimestele pühakoda. See salm kutsub eristama riiklikku ja vaimulikku sfääri.
“Olge siis arukad nagu maod ja tasased nagu tuvid” (Mt 10:16). Otsus peab olema tark. Kas lammutamine tugevdab Eesti positsiooni või annab laskemoona vaenlasele propagandale? Armastus vaenlase vastu (Mt 5:44) keelab tarbetu provokatsiooni.
Piibli põhimõtted, mis Nevski lammutamist õigustavad:
Jeesus ei olnud ainult “pööra teine põsk” õpetaja. Ta ütles ka: “Ärge arvake, et ma olen tulnud rahu tooma maa peale! Ma ei ole tulnud tooma rahu, vaid mõõka” (Mt 10:34). See ei õigusta füüsilist vägivalda, kuid rõhutab, et tõde lõhestab. Valeõpetus ja võõras vaimulik mõju ei tohi jääda meie pealinnas nähtavale kohale.
Jeesus ise puhastas templi, ajades välja kaupmehed ja rahavahetajad (Jh 2:13–17). Ta kasutas kõhklemata piitsa pühaduse kaitsmiseks. Kui koht on muutunud võõra ideoloogia sümboliks – eriti kui Moskva patriarhaat toetab agressioonisõda –, on riigil moraalne õigus see sümbol eemaldada. See ei ole kiriku hävitamine, vaid võõra võimu sümboli kõrvaldamine.
Samuti kehtib: “Mis ühist on õigusel ja ülekohtul või mis osadust valgusel pimedusega? … Seepärast minge ära nende keskelt ja eralduge neist,” ütleb Issand” (2Kr 6:14–17). Kui hoone esindab aktiivselt “vene maailma” ideoloogiat, mis on vastuolus Eesti iseseisvusega, ei ole selle säilitamine Toompeal tark ega vaimulikult vastuvõetav. Kirik peaks kutsuma üles meeleparandusele, mitte kaitsma sümbolit, mis on saanud okupatsiooni ja hübriidsõja tähenduse. Lätlane läheb, nagu ütles härra Maurus.
Varajane kristlus ei hävitanud Rooma templeid – nad kuulutasid evangeeliumi, kuni valeusundid ise kokku varisesid. Ent see ei tähenda passiivsust. Apostlid kutsusid inimesi loobuma ebajumalatest (1Ts 1:9). Kui Nevski katedraal on saanud ebajumalate pesapaigaks tänapäeva poliitilises mõttes, on riigil õigus see eemaldada.
Kirik on segaduses, sest ta on liiga kaua vaadanud ilmalikku võimu ja moodsat kultuuri kuristikku, mitte Jeesuse teravat mõõka. Metafüüsika – Jumala kuningriigi prioriteet, tõe absolutism ja vaimulik sõjapidamine – peab olema esikohal. “Kultuurrahvas” on laialivalguv ja tänapäeval liiga rikutud termin, et sellele toetuda.
Eesti riigil on keisri õigus otsustada, millised sümbolid tema mägedel seisavad. Kirik ei peaks seda otsust takistama emotsionaalse “ärge midagi lammutage” retoorikaga, vaid kutsuma kõiki osapooli meeleparandusele, tarkusele ja puhtusele. Jeesuse õpetus on teravam ja ausam kui kompromiteeritud kultuuri loosungid. Ainult sellele toetudes saab teha otsuseid, mis on korraga riiklikult kindlad ja vaimulikult vastutustundlikud. Kultuur ei ole üks ega teine, täna on kultuur vaenlase relvasüsteem.
Kui otsida ilmalikke argumente, siis kõlbab selleks ka ajalugu. Prantslasi peetakse kultuurrahvaks, ometi… Bastille’i lammutamine 1789. aasta 14. juulil kujunes üheks võimsamaks vabaduse sümboliks Euroopa kultuuriruumis.
Bastille veenab meid tänaseni selles, et türannia sümbolid tuleb füüsiliselt maha kiskuda, et rahvas saaks end vabana tunda. See sündmus pani aluse tänapäeva demokraatiale, rahva suveräänsuse printsiibile ja arusaamale, et legitiimne võim ei tule troonilt ega võõralt impeeriumilt, vaid rahva tahtest. Ilma selle sümbolita ei oleks Euroopa demokraatlik traditsioon selline, nagu me seda täna tunneme ja ei oleks ka Eesti Vabariiki.
Nii nagu prantslased pidid Bastille maha lammutama, et saada vabaks, peab ka Eesti rahvas mõistma, et meie vabadus nõuab arvete klaarimist oma solvavate ja alandavate orjasümbolitega. Bastille on nii Euroopa ajaloo kui kultuuri rajamärk. Nevski katedraal on meie Bastille. Lõpetuseks võib parafraseerida üht tuntud kirjakohta: ärge tehke minu sõnade, vaid luterliku pildirüüste järgi.
Sven Sildnik,
Sisepaguluses 10.08.2026