Estraadirahvas on kohutavast ebainimlikkusest vapustatud. Seltskonnalehte ja igasugust muud jama lugedes jääb mulje, et katk ja küüditamine oli tühiasi võrreldes pankur Rain Lõhmuse säutsuga, kus ta julges väita, et 10% kehvema tulemusega panga töötajaid tuleb igal aastal välja vahetada.
Pankur ei öelnud, et asemele võetakse ilmtingimata paremad, paremaid pole teadagi kuskilt saada. Tööle saab võtta ainult neid, keda tööturult võtta on. Keegi ei taha näha panga hüpoteetilises kaardimuutuses veelgi halvemate töötajate ainulaadsest võimalust. Tee ametist lahti, suva, asemele saad need, keda siiani pole kuskil telleriameti lähedalegi lastud.
Kes vahetab panka, kes joob ämbrite viisi suhkruvett, suutmata ikkagi rahuneda, sõimu ja hala tsunami rullib edasi ja tagasi mööda Miljoni Vaese Maad. Mõistetav, alati on inimesest kahju, kui ta töö kaotab. Töö kaotavad nii need, kes ei saa hakkama, kui need kelle firma läheb pankrotti, aga ka need, kes pole piisavalt alandlikud ja anaalsed liberaalse terrorirežiimi jaoks.
Teiselt poolt on töö kaotamise hirm ilmselgelt pandeemiline, paranoiline, nii valdav ja nii kohutavalt reaalne, et kui teema tõstetakse, siis pole tähtis kontekst ega loogika, emotsioonil lastakse vabalt minna. See on muidugi väga halb märk, estraadirahvas on hingelises kriisis, meeleheite äärel, mentaalne kokkuvarisemine on mõne kuu küsimus.
Asi ei ole Lõhmuse seninägematus kurjuses, kui siis ehk avameelsuses, mis iseenesest on tänuväärne ja silmiavav – masside meeleheide, ebakindlus homse päeva ees ja lootusetus kisendab meile selles meediamöllus vastu. Kui meil jagub kaastunnet ainult kodutute kasside ja saamatute pangatöötajate vastu, siis pole see adekvaatne maailmanägemine. Hädalisi on palju.
Väga palju. Vaatame suuremat pilti, erinevate näitajate põhjal võib hinnata, et arenenud riikides on see 20–35% elanikkonnast neid, kes ei saa eluga hakkama. Siin on vaesed, kes kroonilises rahahädas ei suuda ootamatut 500€ kulu katta ja neid on jämedas joones 40% eurooplastest. Vaimse tervise probleemid, mis laastavad igapäevaelu 20% kodanikest, karjäärist läikimaviksitud pangamajas pole sellises olukorras juttugi.
Takkaotsa funktsionaalne kirjaoskamatus, neid, kes ei mõika arvet, lepingut ega retsepti, on 15–20%, rõhutan, arenenud riikides. Sõltuvusprobleemid ehk alkohol, hasartmängud, perverssused jms. veel 10–15%. Sotsiaalne isolatsioon, need, kes lihtsalt ei suuda või ei taha suhteid ega töökohta hoida, tubli 20–25%.
Mind ei huvita pangandussektor, olid külakurnajad ja jäävad külakurnajateks. Minu jaoks on huvitav laiem küsimus: kus on piir, kui palju on vaja süsteemiväliseid inimesi, et kogu masinavärk kokku jookseks. Meil on iga asja jaoks teadurid varnast võtta, ajaloolised ja sotsioloogilised uuringud viitavad umbes sellistele lävenditele:
Kui 15–20% elanikkonnast on kriitiliselt hädas, siis süsteem pingestub, aga peab veel vastu. Tekib nähtav vaesus, kasvab kuritegevus, lokkab poliitiline rahulolematus.
Kui aga 25–35% kukub ühiskonnast välja välja, siis hakkab süsteem murduma. Tervishoid ja sotsiaalabi koormatakse üle, maksubaasi tõmbub kokku, riigivaraste ja rahva lõhe süveneb haigutavaks kuristikuks.
Kriitiline piir 40%+, see on süsteemne kriis. Siin algavad mässud, revolutsioonid, režiimivahetused – ajaloos on see olnud tüüpiline murdepunkt.
Kus me praegu oleme?
Ausalt öeldes – paljud arenenud ühiskonnad on juba ohutsoonis, aga süsteem “peab vastu” mitmel põhjusel:
Võlg ja laenamine – riigid laenavad tuleviku arvelt, et praegu probleeme peita, ka meil siin Hüperboreas.
Lokkab meelelahutus ja distraktsioon – inimesed on rahulolematud, aga hõivatud lollide lõbustustega. Kõlab samuti tuttavalt.
Fragmenteeritus – hädas inimesed ei organiseeru, kuna nad on üksteisest isoleeritud, sama siin.
Hirm – paljud taluvad halba olukorda, kuna iga muutus ja alternatiiv tundub veelgi hullem.
Lõhmuse tuleb öelda aitäh, sest nõrgemate vallandamise idee kiirendab lagunemist, sest: kampaania korras vallandamised suurendavad hädas inimeste arvu, hävitavad usalduse süsteemi vastu ja ülejäänud tellerid hakkavad töötama hirmust, mitte motivatsioonist – see vähendab tegelikku produktiivsust ja ka see pole eemalt vaadates paha paha. Mis sa selle produktsiooniga siis lõpuks teed? Sööd seda või?
Rooma Impeeriumis ei suutnud vabad talupojad 3.–5. sajandil enam orjatööga konkureerida, hinnanguliselt olid Rooma linna elanikkonnast lõpuks 40% parasiidid, kes sõltusid riiklikest toidualmustest ja see oli lõpp.
Weimari Saksamaa (1929–1933) on samuti õpikunäide. Tööpuudus tõusis 30%ni kahe aastaga. Aga kriitiline oli see, et ka töötavad inimesed kaotasid oma säästud inflatsiooni tõttu ehk funktsionaalselt hädas oli üle 50%. Tulemus tuli 4 aastaga.
Nõukogude Liidu lagunemine (1989–1991). Samuti huvitav juhtum – ametlik tööpuudus oli null, aga funktsionaalne mittetoimimine oli massiline. Hinnanguliselt 30–40% majandusest oli fiktiivne, inimesed käisid tööl, aga ei teinud midagi kasulikku.
Praegune olukord
Mitu uurijat Branko Milanović, Thomas Piketty ja Robert Putnam on juhtinud tähelepanu, et lääne ühiskondades toimub praegu midagi hävingu sarnast: USA-s on meeste tööhõive 25–54 vanuses langenud alates 1970ndatest 97%lt 88%le – kadunud on 10 miljonit meest tööturult, kes ei ole töötud, aga ka ei tööta.
Inglismaal on nn “left behind communities” – piirkonnad, kust majandus lahkus ja ei tulnud tagasi. Eestis on sarnane nähtus Ida-Virumaal – struktuurne, mitte ajutine probleem.
Kiiret asotsiaalsuse kasvu ei käivita tavaliselt absoluutne vaesus, vaid suhtelise lootuse kadumine – hetk, kui inimesed kaotavad usu, et olukord paraneb. Seda nimetatakse “aspiratsioonivaakumiks” ja see on mõõdetav – näiteks eluea lühenemine, sündivuse langus, sõltuvuse kasv. Kõik need näitajad on praegu paljudes lääneriikides halvenemise suunas.
Eesti mõõdikud 2024–2025
Rahvastik – kriitiliselt halb, 2025. aastal sündis Eestis vaid 9092 last – esmakordselt rahvastikustatistika ajaloos jäi sündide arv alla 10 000. Loomulik iive oli -6322 inimest. See on eksistentsiaalne näitaja – inimesed ei usu tulevikku piisavalt, et lapsi saada.
Vaesus – iga viies inimene vireleb, 2024. aastal elas suhtelises vaesuses 19,4% ja absoluutses vaesuses 3,3% Eesti elanikkonnast. Absoluutses vaesuses oli ligi 44 400 inimest. Regionaalselt on pilt hullem – Ida-Virumaal elab vaesuses 30% lastest ja üksi elavatest eakatest koguni 80% on vaesusriskis.
Vaimne tervis – suur pime ala, uuringute puudumise tõttu on vaimse tervise probleemide ulatus on teadmata – suur osa juhtudest jääb märkamata ja ravimata. Kaudsed näitajad on selged: alkoholitarvitajatest on hinnanguliselt üks kolmandik liigtarvitajad, kellest ligi 60 000 on alkoholist sõltuvuses. Mõnd illegaalset uimastit on elu jooksul tarvitanud veerand 16–64-aastastest.
Kui need numbrid kokku liita, siis hakkab halb
Vaesuses 23%
Alkoholiprobleemid 5–8%
Vaimse tervise häired 13–20%
Funktsionaalselt isoleeritud 15–20%
Regionaalselt mahajäänud 10–15%
Paljud inimesed kuuluvad mitmesse kategooriasse korraga, aga konservatiivselt hinnates on 25–35% Eesti elanikkonnast mingis mõttes “süsteemist väljas” – kõik neist pole katastrofaalselt hädas, aga nutuses seisus kindlasti.
Eesti puhul on üks oluline tegur, mida numbrid ei näita hästi – kultuuriline stoilisus ja abi mitteküsimine. Eestlane talub rohkem, enne kui tunnistab, et hakkama ei saa. See tähendab, et tegelik pinge on palju suurem kui ametlikud numbrid näitavad.
Teine eripära on geograafiline lõhe – Tallinn toimib enam-vähem, kui linnavalitsus ja ühistransport välja arvata, aga suur osa riigist Ida-Viru, Valgamaa, Põlvamaa on juba praegu strukturaalses kriisis, kus noorte lahkumine ainult süvendab probleemi.
Statistiliselt oleme me süsteemi murdumise keskmises 25-35% faasis või masinavärgi purunemise alguses. Süsteemist välja langenud inimesi on lihtsalt liiga palju. Euroopa majanduse halvenev olukord, meie enda majanduse niigi halb seis, hormuzi väinod ja pooletoobiste valitsus teevad kõik endast sõltuva, et 25-35% saaks 40%+.
Meil ei ole täieliku ühiskondliku kollapsini enam pikk maa minna. On kena kuulda, et estraadirahvas on veel niipalju inimlikkust, et pangatöötajatele kaasa tunda. Loodetavasti ei ole me lähitulevikus sunnitud panga taustaga isikutest ja muudest taolistest suppi keetma ja pelmeene tegema, ilma et ükski närv liiguks.
Sven Sildnik,
Sisepaguluses 23.04.2026