Vaatasin hommikul huviga uudiseid, et kas kultuuriauraha läks kliimale või homole. Ei, täielik üllatus, kirjanduse kultuuriraha sai võõrapärase nimega tõlk ukraina rahva kannatuste eest. Mille eest siis veel? Selle peale oleks pidanud isegi tulema, samas konkurentsis on ka menstruaalsed feministide projektid, arva sa niimoodi ära, kes võidab, väga lihtne ei ole.
Tõlkide mahitamine on selles mõttes möödapääsmatu, et muidu hakkavad kohalikud kirjanikud nina püsti ajama ja endast ei tea mida mõtlema. Pole siin midagi mõelda, on vaja tõlkida, on vaja teha globalismile allhanget. On vaja sõjahüsteeriale takka kiita. Kannatused on muidugi kannatused, aga kes neid põhjustab? Kas Puškin?
Ikka needsamad lojused, kes korraldasid riigipöörde ja paiskasid rahva verisesse kaosesse, süvariiklased, reeturid, luurajad, vandenõulased, maailmaparandajad, korruptandid, tobukesed, seapeedid ja lurjused. Mina pole neid kannatusi kokku keeranud, mul on arstitõend. Eks endalgi tuleb vahel kannatusi ette, ausalt öeldes nendest mulle täiesti piisab.
Aga pea sama oluline teema on presidendi kohutav eksimus, kes väidetavalt rüvetas estraadirahva välispoliitika põhimõtet, alusväärtust ja tuuma. Rüvetamine pandi toime Läti peaministri samasisulise avaldusega üheaegselt. Kuidagi nii, et oleks nagu vaja mingit eriesindajat, kes venelastega justkui räägiks ja asja arutaks.
Arutluse alla tuleks siis võtta ukraina rahva kannatused ja kullast peldikupotid, nagu mina sellest aru saan. Selle peale kargasid püsti saksad ja ma ei tea kes, ehk isegi mihkelsonid ja hakkasid jõurama, et nii ikka ei lähe, meil on hoopis mingi muu välispoliitika, mida teatavasti keedavad ja küpsetavad globalistid-satanistid.
Välispoliitikaga on meil asjad viimasel ajal vussis ja pole ime, et ka president ei saa selget sotti, või siis ei mõika saksad ja mihkelsonid üleöö enam mitte midagi. Bideni ajal oli asi klaar, Ühendriigid ja globaalne süvariik olid üks ja sama ja nende ees oli vaja ennast käpuli lasta. Asi tehtud ja elu lill. Ei mingit peavalu.
Nüüd on aga presidendihärra Trump paraja poruka süvariiki kotti ajanud, lombi taga kehtib kaks sugu nagu muiste ja mullugi, pedofiile kütitakse entusiastlikult ja kõikvõimalikud kommunistide lemmiklapsed nagu illegaalid, immigrandid, transvestiidid, vägistajad ja vabakategooria kastraadid nutavad verepisaraid.
Süvariigi jäänused on aga kolinud euroliitu ja teevad seal oma häbitegusid edasi. Euroliit ja Ühendriigid on nüüd kaks erinevat väärtusruumi, ühes 2 sugu ja sõnavabadus ja teises 200+ sugu ja Piibli tsiteerimise eest lähed kohtu alla.
Mõlemale tõmbekeskusele korraga pugeda ei saa, tehniliselt muidugi saab, sõnad kurku kinni ei jää, aga siis peab isiksus kahestuma ja lõpuks lähed tülli mõlema isandaga. Mingil ajal tuleb teha valik.
Meie pugemispoliitika ees seisab 3-4 vähem või enam rasket valikut, pugeda endiselt kõigile, nii süvariigile kui Ameerikale, pugeda ainult süvariigile, pugeda ainult Ameerikale ja pigem teoreetiline variant, üldse mitte kellelegi taldu lakkuda või leida maapeale jumala asemiku rolli keegi kolmas, nt Malaisia, ka suurem riik.
Kõige halvem ja rumalam on muidugi pugeda euroliidu pedofiilsele eliidile. Ratsionaalne valik on toetada USA poliitikat, kõige väärikam aga ajada oma rida, mida aga pole ja seda ei saa ka ajada. Väga tõenäoline on see, et me jätkame pugemist vastandlikes suundades, nii nagu praegu, president siia, süvariiklased aga jonnakalt sinna. Loll jutt sinna juurde muidugi.
Mis on aga hea, et kui me puupäisusest või reageerimisvõimetusest ja muutunud olukorda hoomamata oma vana joru edasi ajame, mis tähendab, et me räägime igaühele seda juttu, mida nad kuulda tahavad, siis lõpeb see suurema tüli ja karvakatkumisega. Ja kokkuvõttes läheneme me lõpuks variandile neli, sest nurjunud ja irratsionaalne pugemine annab sama tulemuse, mis Kaja Kallase poliitika – keegi ei räägi enam sinuga.
Kõigiga tülis olles, ise ilmselt arusaamata miks, oleme me siis umbes samas olukorras, kus me enam kellelegi ei poeks ja tõukaksime oma välispoliitilist suunda. Oma suunda muidugi pole ja poleks küll, kui jutule võetaks, aga mõttearendusega tahan ma sinna välja jõuda, et eksivad nii president kui tema kriitikud.
Pole üldse vaja suud täis võtta, ei poolt ega vastu, meie seda sõda ei alustanud, meie Ukraina valitsust ei kukutanud, meie ei hakanud inimesi tapma. Minu isiklik seisukoht on mõõdukalt patsifistlik, ebameeldivad tüübid tuleb hukka tuleb mõista selle eest et nad sõdivad, vähem ebameeldivad selle eest, et nad ei sõdi piisavalt kirglikult ja edukalt. Miks India ei ole asunud Ukrainat demokratiseerima, ise veel tuumariik?
Ma ei taha siinkohal minna isiklikuks, aga tahes tahtmata tekib küsimus, et kui maailmas on isikuid, kes sõdivad selleks, et soetada endale kullast peldikupott, mida nad endale ausa tööga rahu ajal lubada ei saa, kas me siis peaksime seda isikut kiitma või laitma? Mida teie sellest arvate?
Sõltub poti disainist ja kulla börsihinnast, eks ole. Lihtkodaniku seisukohalt on kõik lihtne, president on meil ametlik isik, kõrgemalt poolt paika pandud, küll tema juba teab, mis on hea ja õige. Lehte võib igaüks loo kirjutada ja endast edukama ja edasipüüdlikuma kallal hambaid teritada, saksade ja mihkelsonide jutu hakkame kuulama siis, kui nad presidendiks pannakse.
Ja võivadki saada ja võivad ka siis edasi teha valesid valikuid. Aga presidendi vale valik on ikkagi lõpuks see kõige õigem, nii oli ka Pätsi hääletu alistumisega, näeb välja nagu reetmine, aga suur kivist pea pandi just teatri taha püsti ja kuidas see siis saab reeturi pea olla, see on ikka meie presidendi enda pea. Vaata kui targa näoga.
Kõik muidugi eksivad, kõik muidugi valetavad, aga president on ikkagi president ja jääb nii nagu pealik ütles. Kui kõik käiks ajalehe juhtkirja järgi, siis abielluksime juba kährikutega, teeksime vastsündinutele eutanaasiat ja sõdiksime Iraanis pärsia tõugu rahvaste õnne ja helge tuleviku nimel.
Ma ei ole kusagil öelnud, et me ei hakka Iraanis sõdima, lihtsalt parasviisi ei ole see globalistlik mõte meile pähe tulnud. Kui president ütleb, et sõdid Iraagis, siis sa sõdid ja kui ütleb nüüd sama asi Iraanis, siis sa sõdid ka Iraanis ja sõdid rõõmuga, mis saab siin arusaamatuks jääda?
Kui keegi on aga vahepeal leidnud üles kaitseministeeriumist salapäraselt kadunud 700 miljonit, palun sellest mulle eraviisiliselt teada anda.
Sven Sildnik,
Sisepaguluses 05.02.2026