Nutt ja hala tehisintellekti ümber on tõusnud taevani. Arvi Tavasti jutul on jumet: usaldusväärne eestikeelne tehisintellekt eeldab kvaliteetseid eestikeelseid tekste. Tehnoloogiline suveräänsus on rahvusriigile elulise tähtsusega. Ilma selleta jääme USA või Hiina serverite orjadeks. Selles osas on Eesti Keele Instituudi direktori jutt õige.
Ent Tavast peatub poolel teel ega näe juurpõhjust, miks TI on selline nadikael, nagu ta on. Tavast kinnitab, et vajame rohkem eestikeelseid tekste, sest praegu on neid liiga vähe ja need on kehvad. Seegi on tõsi. Küsimus on aga selles, miks need tekstid on nii kehvad ja võõrapärased. Vastus ei peitu tehisintellektis. Süüdi on pooletoobised, kes on vastutustundetult ebakvaliteetse tekstimassi kokku keeranud.
Eesti kultuur, meedia, teadus ja haridus on juba ammu riigi kontrolli all. ERR, kultuurkapital, teaduse rahastus, ülikoolid, ministeeriumid – kõik see on riigi raha ja riigi mehhanismidega juhitud. Ometi ei tooda see masinavärk sisu, mis peegeldaks eestlaste maailmapilti. Vastupidi. See toodab globalistlikku ja liberaalset ideoloogiat: feminismi, sooideoloogiat, homopropagandat, kliimakultust, lõputut sõjahüsteeriat ja massiimmigratsiooni romantiseerimist. Iga mõtlev lugeja näeb seda iga päev leheveergudel ja mis tahes ekraanil.
Just siin ongi tegelik probleem. Me oleme kultuurisõja kaotanud. Enamik tänapäevasest eestikeelsest avalikust tekstist ei ole kaugeltki eestimeelne. Kogu porukas on võõrvõimude – Brüsseli, globaalsete korporatsioonide ja liberaalse eliidi – teenistuses. Need tekstid ei kanna eesti talupojamõistust, pereväärtusi, rahvuslikku maailmavaadet ega loodust austavat mõtlemist. Need jutlustavad üdini võõrast ja vaenulikku usutunnistust. Seetõttu on nende kvaliteet olematu eelkõige Eesti rahvuslikult seisukohalt vaadates.
Tehisintellekt ei ole vaenlane, kui ta pole selleks programmeeritud. Ta on peegel. Kui teda toita mürgiga, siis pritsib ta solki igas suunas, isegi veel veenvamalt ja efektiivsemalt kui luust ja lihast kommunist. Praegune eestikeelne andmemass on suuresti saastunud. Sellest ei sünni eestimeelset tehisaru. Siit saab tulla ainult globaalse liberaaldemokraatia kajakamber, mis räägib eesti keeles.
Süüdlane ei ole masin. Süüdlane on tavaintellekt – see müüdav, karjäärihimuline ja väärtusteta bande, kes on rahvusriigi maha müünud. Tegelikuks probleemiks on ajakirjanikud, „teadlased“, kultuuriinimesed ja poliitikud, kes eelistavad Brüsseli toetusi ja vasakliberaalset aplausi oma rahva tuleviku ees. Nemad on need, kes täitsid eestikeelse avaliku ruumi vaenlase ideoloogiaga.
Kui tahame korralikku eestikeelset tehisintellekti, ei piisa andmete kogumisest ega juriidilisest selgusest. Esmalt tuleb võita kultuurisõda. Tuleb luua eestimeelne avalik ruum, kus eesti lapsi ei indoktrineerita sooteooriaga, kus pere ja rahvus ei ole keelatud sõnad ning kus riik ei rahasta oma rahva enesetapu reklaamimist.
Alles siis, kui eestikeelne tekst hakkab taas kandma eesti maailmavaadet, saab selle põhjal luua ka tehisintellekti, mis teenib Eesti riiki ja rahvast, mitte globaalsete pedofiilide progressimüüti.
Probleem pole tehisintellekt. Probleem on selles, et meie oma inimesed andsid Juuda seeklite eest oma kultuuriruumi ära. Seda reetmist ei paranda ükski keelemudel. Seda parandab vaid rahvuslik ärkamine ja julge vastupanu. Eesti vabaks!
Sven Sildnik,
Sisepaguluses 22.06.2026