Marek Tamme arvamuslugu „Mis oleks, kui ülikoole poleks?“ on tüüpiline näide sellest, kuidas tänased punaprofessorid on leidnud endale mugava pelgupaiga. Kui kuulen seltsimees Tamme või tema taolisi kõnelemas eesti keelest, kultuurist ja intellektuaalsest iseseisvusest, tuleb vägisi naer peale.
See on liiga tuttav. See on täpselt see sama vormilt rahvuslik ja sisult sotsialistlik kultuurikimäär, mida viljelesid eelmise okupatsiooni ideoloogid. Tookord räägiti „rahvuslikust vormist ja sotsialistlikust sisust“. Täna räägitakse „organiseeritud ebatõenäosusest“, „võimest kujutleda“ ja „pikaajalisest mõjust“.
Seltsimees Tamm on võtnud positsiooni, mis kõlab umbes nii: „Mina tegelen tulevikuga, millest teie tainapead midagi ei tea. Seepärast olge vait ja köhige pappi.“ See on geniaalne trikk. Tegemist on kriitikavaba positsiooniga. Kui keegi julgeb küsida, mille eest avalikku raha kulutatakse, vastatakse, et kriitika on lühiajaline ja mõõdetav, samas kui tema enda tegevus on pikaajaline ja sügav. Mõõtmatult viljakas, eks ole. Mõnusamat elukutset on raske leida.
Kui aga hakata otsima fakte, mis seda suurt teooriat kinnitaksid, jäävad meile tühjad pihud. Mis on Marek Tamm tegelikult teinud? Ta on kultuuriajaloolane, kes on tegelenud mälupoliitika, historiograafia ja keskaja uurimisega. Ta on kirjutanud raamatuid ja artikleid, osalenud rahvusvahelistes võrgustikes ja jutustanud, kuidas ülikool peaks olema koht, kus „kujutatakse alternatiivseid tulevikke“. Kõik väga peen ja akadeemiline. Aga kus on need konkreetsed teadmised, mis on aidanud Eestil lahendada tänaseid eksistentsiaalseid probleeme – rahvastikukriisi, keelelist assimilatsiooni, majanduslikku sõltuvust, identiteedi murenemist või avaliku raha raiskamist?
Tamm väidab, et ülikool on „intellektuaalse iseseisvuse“ tagatis. See kõlab kenasti. Aga millist iseseisvust? Seda, mis tähendab Brüsseli ja globaalsete vasakliberaalsete võrgustike narratiivide maaletoomist eesti keeles? Sest just seda me praegu ülikoolides suuresti näeme. Humanitaarteadused on täis kriitilist teooriat, dekonstruktsiooni ja düstoopiakirjandusest tuttavate „alternatiivsete tulevikkude“ otsimist, mis kokkuvõttes tähendab Eesti rahvusliku järjepidevuse süsteemset õõnestamist.
Autor viitab, et minevikus ei pidanud inimesed oma kaasaja korraldust ainsaks võimalikuks. Õige. Aga kas tõesti peaksime eeskuju võtma Marxist, Maost, Trotskist, Kingissepast või Pöögelmannist? Need olid kõik „tulevikku põgenenud“ revolutsionäärid ja teoreetikud, kes lubasid uut, paremat maailma. Tulemus oli verine katastroof. Kingissepp oli ju üliõpilane, Marxit peetakse endiselt „majandusteadlaseks“. Tänased punaprofessorid ei ole paremad. Nad on lihtsalt pehmemad, akadeemilisemad ja paremini eurotoetustega toidetud versioonid eelmistest.
Ülikoolide kaitsmine on eesti kultuuri jaoks oluline, kuid mitte sellisel kujul. Me ei vaja institutsioone, mis toimivad ideoloogilise varjupaigana inimestele, kelle panus Eesti rahvuse tugevdamisse on null või tugevalt negatiivne. Me ei vaja „organiseeritud ebatõenäosust“, mis tähendab tegelikult organiseeritud vastutustundetust uusmarksismi vormis. Me vajame ülikoole, mis teenivad Eesti majanduslikku konkurentsivõimet, rahvuslikku identiteeti, keelelist järjepidevust ja tegelikku teadust – mitte globaalsete vasakliberaalsete moevoolude maaletoomist. Suhteliselt jõledas tõlkes pealegi.
Tamm lõpetab mõtteeksperimendiga: ilma ülikoolideta kaotaks ühiskond võime ennast uuendada, loe: lõpmatutes revolutsioonides loomastuda. Õige küsimus on teine: ilma vankumatu rahvusliku eesmärgita kaotavad ülikoolid igasuguse legitiimsuse Eesti rahva silmis. Praegune olukord, kus avalikku raha kasutatakse argpükslikuks tulevikku põgenemiseks, ei ole jätkusuutlik. Me teame selliseid tulevikke hästi, seal ei ole perekonda, eraomandit ega riiki.
Punaprofessorid on alati osanud rääkida ilusaid sõnu helgest tulevikust. Ajalugu on aga näidanud, et nende tulevik on tavaliselt julm, absurdne ja totaalne orjus, kolhoos, küüditamine ja gulag. Inimsusevastane kuritegu igal kümnel juhul. Eesti rahvas ei pea seda enam rahastama. Kui meil poleks globalistlikke ülikoole, siis oleks meil oluliselt vähem kommuniste.
Sven Sildnik,
Sisepaguluses 11.11.2026