Raul Rebase Vikerraadio kommentaar “Tujurikkujate välimääraja” on klassikaline näide peavoolu kommunikatsioonieksperdi katsetest kuulutada ühiskonna legitiimne rahulolematus patoloogiaks.
Rebane maalib pildi vanematest meestest, kes iga hinna eest vinguvad, lööb neile viis templit otsaette ning järeldab, et tegemist on väikese, aga äärmiselt aktiivse grupiga, kelle negatiivsus rikub kõigile tuju. Eriti häiriv on see, kuidas ta suhtub pensionäride massilisse kriitikasse.
Rebane viitab, et paljud tujurikkujad on need, “kellel varem oli parem, eriti nõukogude ajal”. See on mugav ja laialt levinud narratiiv liberaalse eliidi seas: kui vanem inimene kritiseerib praegust olukorda, siis ta ilmselt igatseb punaaega taga. Sellega lükatakse kogu pensionäride rahulolematus mugavalt “kommunistliku mentaliteedi” lahtrisse. See on odav võte, mis ei vääri tõsist arutelu.
Tegelik olukord on järgmine. Eesti pensionärid virelevad Euroopa madalaima ostujõuga pensionide peal. Inflatsioon ja järjestikused maksutõusud – eriti elektri, kütte, toidu ja ravimite hinnatõus – löövad neid kõige valusamalt.
Erinevalt noortest või keskealistest, kellel on võimalus palgaga järele aidata või laenu võtta, on pensionär enamasti kinni fikseeritud sissetulekus. Apteegiarved, toidukorv ja kommunaalkulud söövad paljudel kuu lõpus viimased sendid. Selle peale öelda “te olete lihtsalt tujurikkujad” on puhtakujuline ülbus.
Pensionäridel on palju vaba aega. Nad loevad ajalehti, kuulavad raadiot, käivad Facebookis ja kommenteerivad. Neid on palju – demograafiliselt moodustavad üle 65-aastased Eesti elanikkonnast märkimisväärse osa. Seega on nende hääl loomulikult närviline ja massiline.
See ei ole kellegi “kurjuse spiraal” ega sotsiaalmeedia haigus, vaid tavaline demograafiline ja majanduslik reaalsus. Kui suur osa ühiskonnast kannatab majandussurutise all, siis on normaalne, et nad sellest räägivad. Seda ei muuda olematuks asjaolu, et osa neist on endised kommunistid või et mõni vingub lihtsalt igavusest.
Rebane tunnistab ise, et üks tema tuttav kirjutas 3000 vihast kommentaari. See on küll huvitav anekdoot, kuid ei tühista struktuurseid probleeme. Jah, osa vanureid on kibestunud elu ebaõnnestumise üle. Jah, osa neist ei leia kunagi midagi positiivset. Aga see ei anna õigust tervet pensionäride põlvkonda naeruvääristada ega nende muret psühholoogiliseks kõrvalekaldeks nimetada.
Siin tuleb mängu Rebase teine viga. Ta paneb opositsioonipoliitikud, nurisejad ja endised “ebaõnnestunud talendid” ühte patta. See on tüüpiline võte, mida kasutavad need, kes soovivad kaitsta praegust võimustruktuuri. Kui rahvas kurdab maksude, inflatsiooni ja elukalliduse üle, siis ei ole tegemist “tigedusmoe” või “arvamuskiusuga”, vaid tagasisidega valitsusele.
Eriti valusalt tabab see just neid, kellel puudub võimalus end turul ümber mängida – see tähendab eelkõige vanemaid inimesi. Toompeal nõuavad raha ka õpetajad, kelle sissetulekul nii väga midagi viga ei olegi. Kas ajavad nemadki lihtsalt kiusu?
Rebane soovitab lõpuks lihtsalt mitte tarbida negatiivsust ja lasta neil lärmata. See on mugav soovitus Tallinna eliidile, kellel on kindel palk, head pensionifondid ja kena elukoht. Kuid Eesti ühiskonna jaoks on see ohtlik. Kui me nimetame massilist rahulolematust “tujurikkumiseks”, siis me eitame ühiskonna valupunkte.
Me lükkame probleemi psühholoogia lahtrisse, selle asemel et tunnistada, et majandus- ja regionaalpoliitika on paljusid inimesi tõsiselt kahjustanud. Edasi tulevad teadagi antidepressandid ja “meditsiinilised” hallutsinogeenid.
EKRE seisukohalt on asi selge. Pensionäride kriitika ei ole mingi nõukogude jäänuk ega moeröögatus. See on sageli aus reaktsioon poliitikale, mis on viinud selleni, et Eesti vanemad inimesed peavad valima ravimite või toidu vahel.
Seda probleemi ei lahenda nende vaikima sundimine ega naeruvääristamine “tujurikkujate” nimetusega. Arusaadav, üldine vaesus rikub upsaka haritlase tuju ja pikemas perspektiivis ka seedimise.
Rebase tekst on hea näide sellest, kuidas peavoolu intelligent üritab säilitada kontrolli avaliku arutelu üle. Kui kriitika on liiga vali ja massiline, siis kuulutatakse see iseloomuveaks. Aga tegelikkus ei kao kuhugi.
Pensionärid on vihased, sest neil on selleks põhjus. Seda ei muuda olematuks ühegi kommunikatsioonieksperdi demagoogiline kõne vaata et kohustuslikust “positiivsusest”.
Sven Sildnik,
Sisepaguluses 15.09.2026