Frank Borman, James Lovell ja William Anders on unustatud nimed. Kindlasti vilunud mälumängur teab, et tegu on Apollo 8 meeskonnaga, kes tegid esimeste inimestena tiiru ümber Kuu, lugu juhtus 24. detsembril 1968 ehk 57 aastat ja 3 kuud tagasi. Kuu ümber tiirutamine ei ole midagi uut.
Miks lõppes kosmose vallutamine ja miks see nüüd uuesti tuure üles võtab? Vahepeal oli tähtsamat teha. Päevakorda tulid neegrite, naiste ja homode õigused, kõikvõimalikud vaenatud vähemused ja seksuaalrevolutsioon.
Nüüd tehakse jälle tiire ümber kuu, revolutsionäärid ja maailmaparandajad võivad rahul olla, Artemis II meeskonnas on sedapuhku naine, neeger ja kanada vähemuse esindaja.
Küllap kinnistub seksuaalrevolutsioon lähitulevikus kosmosesse või vähemalt kuu tagumisele poolele lõplikult. Artemis III masinaga kavatsetakse lähiaastatel taas kuule maanuda, võimalik et kõik kuukulgurid on seekord homod või mis veel ajakohasem – transseksuaalid.
Vahepeal jäi mulje, et lombi taga on revolutsioonilisel nomenklatuuril ja vähemlastel tiibu kärbitud, Artemis II projekt on aga ehe ärklemisfilosoofia reklaam. Ja sugugi mitte tavaline reklaam, vaid reklaami ülim tase.
Kunagi oli limonaadikombinaat Pepsi õhku täis, raha voolas ja tehti päris uhkeid reklaame – palgati superstaar Michael Jackson ning saadeti Pepsi purk avakosmosesse müüki edendama.
Kui sa juba kosmoses reklaami teed, siis pole vähimatki kahtlust, et planeet on juba sinu kontrolli all. Ei teagi mida uskuda, kas seda, et lombi taga on kaks sugu, mehed ja naised või ikkagi neli sugu: mehed, naised, neegrid ja kanadalased. Sõjavägi oleks nagu seelikus kindralitest puhtaks roogitud, maavägede ülemate pinsile saatmine on samuti täies hoos.
Nii ja naa. Ehk on see kuidagi seotud sõjaga? Arvestades tänase ajakirjanduse kvaliteediga, võib vabalt olla, et Hormuzi väina piirkonnas käibki sõjaline tegevus. Kes kellega sõdib, jääb muidugi arusaamatuks ja mis põhjusel. Lehed valetavad, telekas valetab, ametnikud ja sõjardid valetavad samuti. Kus on siis tõde?
On tõenäoline, et üritatakse rünnata Pärsiat, pärslaste kottimine on kujunenud traditsiooniks, juba 300 spartalaste ja Aleksander Suure aegadest peale. Üksi islamiseerunud Pärsiat on kotitud korralikult: mongolite invasioon (1219–1258) – kõige hävitavam sõda Iraani ajaloos. Hinnanguliselt tapeti 10–15 miljonit inimest. Paljud linnad, iseäranis Bagdad hävitati täielikult 1258.
Timuri invasioon (1380–1405) – Timur (kuritegelikes ringkondades tuntud kui Tamerlan) hävitas palju linnu. Eriti tuntud on Isfahani massimõrv. Järgnenud Osmanite–Safevi sõjad (1501–1639) ei olnud kuigi lõbusad – üle 100 aasta kestnud ususõjad shia-Iraani ja sunni-Osmanite vahel olid kujuteldamatult verised.
Siia otsa veel Iraani–Venemaa sõjad (1804–1828), kus Iraan kaotas Venemaale suure osa Kaukaasiast, praegune Azerbaidžaan, Armeenia jt. Afgaanide invasioon (1722) – Hotaki afgaanid vallutasid Isfahani ja kukutasid Safevi dünastia.
Tühiasjadel nagu madin Bütsantsiga, araablaste ülestõusud, brittide ja kommunistide invasioonid ja ehk meilegi tuttaval Iraagi-Iraani sõjal ei ole põhjust pikemalt peatuda.
Seega võib Pärsia ründamise hüpoteesi pidada tõepäraseks, aga pimesi ei maksa ka seda uskuda. Üldjuhul tõde ei selgugi, üks propagandavale võib teise välja vahetada, aga olla ikka tõest sama kaugel kui kuule ostutav sõrm sügaval ministri põsekoopas.
Nüüd läheb aga päris huvitavaks – ma tean vähemalt ühte inimest, kelle tõenäoliselt õnnestus ajalooline tõde välja selgitada. Tegemist on tuntud kirjanikuga, kes üritas tulutult sotti saada, kes teise ilmasõja võitis. No ei ole usaldusväärseid andmeid. Kirjanik vaevles koledal kombel.
Kavas oli kirjutada romaan elust sõjajärgses Ameerikas, aga teadmata, kes sõja võitis, oli kirjutamine olulisel määral takistatud. Abi saamiseks pöördus kirjanik oraakli poole. 1960. aastate alguses hakkas meie kirjanik regulaarselt kasutama I Chingi ehk okultset hiina muutusteraamatut oma romaanide süžee ja tegelaste otsuste juhtimiseks.
Ta viskas münte ja lasi I Chingil otsustada, kuidas tegelased peaksid käituma või kuidas lugu edasi areneb. Ta nimetas I Chingi oma “kaasautoriks”. Kõige kuulsam näide on romaan “The Man in the High Castle” (1962) eesti keeles “Mees kõrges lossis”, tänaseks on selle järgi vändatud menukas telesari. See on romaani kirjutamiseks kulus koguni 2 I Ching tõlget, üks lagunes lappamisest ära.
Nüüd on kõigile selge, et see kirjanik on P. K. Dick, kes on kirjutanud 44 romaani ning ligikaudu 121 lühijuttu. Tema lugude alusel on tehtud vähemalt 12 filmi, nendest tuntumad on “Blade Runner”, “Total Recall”, “A Scanner Darkly” ja “Minority Report”. Tee ajaloolise tõe juurde ei ole lihtne, aga maksab üritada, PKD sõitis juba eluajal valge nahksisuga Alfa Romeo Spideriga ringi.
Nii juhtub, kuigi kirjanik on varem Volkswagen Beetlele eluaegset truudust vandunud – isegi siis, kui peaksin palju raha saama laadis. Ärge lugege lehtedest vaenlase propagandat, lugege väärtkirjandust, PKD raamatuid on tõlgitud, filme on samuti põhjust vaadata, ka sarjal pole väga viga, õigeuskliku fännina jätsin selle alguses pooleli, aga siis vaatasin ära ja jäin lõppkokkuvõttes ikkagi rahule. Paremat ajaloolist tõde lihtsalt ei ole.
Sven Sildnik,
Sisepaguluses 07.04.2026