Ministeeriumites on õnnepäevad, taastunud on laulva revolutsiooni entusiasm, töötajad õnnitlevad ja embavad üksteist, vaimustuse laineharjal kogunevad spontaansed meeleavaldused ja kabinetihämarustes skandeeritakse valitsusmeelseid ning sõda pooldavaid aforisme nagu: “Põlvili suruda!”, “Seebiks keeta!” või koguni “Viimase ukrainlaseni ja tagasi!”.
On ka põhjust olla vaimustuses, lõpuks ometi avaneb ministeeriumitel ja nende töötajatel võimalus anda oma panus riikide kaitsesse, pole täiesti kindel, kas kaitse alla võetakse ainult Ukraina või ka Virumaa ja Harjumaa, kuid see ei olegi nii tähtis. Põhiline on siiras ja südamest tulev kaitsetahe.
Peaminister ise olevat lubanud oma koera kaitsetööstuse kelgu ette rakendada, ütlevad ühed, teised vaidlevad vastu, et tal polegi koera ja kelgu ette rakendatakse naine ja lapsed, tal ju kolm poega, kõik nagu karud, see saab olema uhke sõit, paned nagu troikaga helge tuleviku poole. Kellade, vilede ja sõjapartei suunistega.
Õhkkond on ametkondades nüüd ikka hoopis teine ja palju parem. Enam pole asekantsler lihtsalt meediasõltlane ehk siis Taro või Saksa ekspertiiside gurmaan, vaid kaitsetööstuse investor isiklikult, kõik panustavad, nüüd on see ka nende sõda. Ilus mööbel ja suur auto võivad oodata. Kui see uus seisus ka palgalisa kaasa tooks, oleks muidugi veel parem. Vast ikka toob?
Palga kärpimise ja vallandamise kuulujutte levitavad patsifistid, putinistid ja kõikvõimalikud mõjuagendid, kuid neid ei usu enam ammu keegi. ERR ja EPL on välja selgitanud tõe. Võit on enam kui kindel. Mida rohkem raha ära võetakse, seda rohkem jääb kätte, teadagi. Eriti optimistlikult vaatavad tulevikku kultuuriministeeriumi töötajad, kelle haldusala peab militaristidele loovutama ainult kolm miljonit.
“Mis nii viga, pea või kolme sõda korraga,” muheleb muusika valdkonnaga seotud kõrge ametnik. “Mul on kaitsetööstuses tutvusi, teen neile kõigile välja. Tublid poisid, lubasid pommi valmis ehitada, kindlasti peavad sõna. Neil on nii ausad näod ees. Mis sa, spordihärg, mossitad, võta ka üks punnsuutäis. Las teevad kirjanduse ja kunsti lagedaks, suva, meid ei julge keegi puutuda.”
Pole ka imestada, et kaadrid on juba varahommikul peomeeleolus, lõpuks ometi on ka teisejärguliste elualade isikkoosseis kaasatud kõige tähtsamast rindelõiku. Nüüd oled keset elu ja globalismituuled puhuvad jalge alt läbi. Teede ja kommunikatsiooni ministeeriumi avalike suhete inimene avameelitseb veidi üllatavas võtmes:
“Enne oli ikka piinlik küll, võtada palka, teed silmapetteks tööd, aga pole meil ju ammu enam ei majandust ega kommunikatsiooni. Häbilugu, proovige mulle moblale helistada, vot ei saa kätte, nii ongi. Nüüd aga võetakse pappi vähemaks ja köetakse see joonelt raketidesse. Võimas! Kohe kergem hakkas, nagu oleks suur käntsakas küprokki südamelt varbale peale kukkunud.”
Kuid ka Kliimaministeeriumis, mille tööka kollektiivi panus on tubli 85 miljonit, ollakse üksmeelselt sõjakad. Valitsuse poliitikat toetab eriti häälekalt tundmatuks jääda sooviv autojuht Kermo (nimi natuke muudetud), kes ei väsi kinnitamast, et kui ta vallandatakse, siis sõjamasin liigub ikkagi edasi – jalavägi ongi põhiline, jalaväelane on alati olnud põline rikas, julgustab ta asekantslerid ja referente. Kõigil tuleb Kermoga igas jutupunktis nõustuda.
Ministeeriumid loovutavad tänase plaani järgi kokku küll ainult 200 miljonit, summa tõesti ei ole suur, eriti rikkale haridusministeeriumile, kellelt panuseks on määratud näkane 38 miljonit. Miks meid ei usaldata, nurisevad haritlased ja teadlased, me saame hakkama, võtke või kõik. Võtke, ärge häbenege, me tõesti ujume rahas.
Millest selline kohatu tagasihoidlikkus? Helgemad pead mõtlevad petitsiooni teksti üle, ühed tahavad kindlaid võidutagatisi, teised kalduvad sõjatagatiste nõudmise poole. Mõttetalgud jätkuvad, kuid selles, et kogu papp tuleb anda sõjameestele ,on kõik ühte meelt. Palju meil vanainimestel enam vaja on? Kirsturaha tuleks ära indekseerida, muidu on kõik hästi.
Kliimaministeerium peab kaitsesse suunama 85 miljonit eurot, haridus- ja teadusministeerium 38 miljonit, majandus- ja kommunikatsiooniministeerium 24 miljonit, sotsiaalministeerium 17 miljonit, regionaal- ja põllumajandusministeerium 16 miljonit, justiits- ja digiministeerium 14 miljonit, kultuuriministeerium ja riigikantselei mõlemad kolm miljonit eurot. Vähe, aga loodame, et see on alles algus, rahu saba tulebki esialgu vaikselt maha viilida, eks edaspidi kärbib juba seibi- ja seejärel tükikaupa.
Vähe, ikkagi väga vähe, kust saada lisa? Kindlasti loovutavad MTÜ poole oma saagist, soovitan pöörduda. Ka tööandjad, kellel küll enam eriti töö anda ei ole, otsivad uusi väljakutseid, miks mitte teha nad paljaks nagu püksinööbid, varsti on juba hilja ja neilt pole enam midagi võtta. Prioriteedid said just paika, sõda on tähtsam kui kliima ja kõik muud asjad, kas midagi jäi arusaamatuks?
Kindlasti on ka paljulapselistel peredel ja pensionäridel üht-teist sukasäärde kogutud? Mis valitsus see on, kes kardab vanakesi ja nutunaiste hala – kas meil on kaitsetahe või ei? Kui ei ole, siis öelge see ausalt välja ja pange ennast põlema! Virelevad rahu tingimustes nagu metsloomad, väga piinlik?
Sven Sildnik,
Sisepaguluses 12.05.2025