Turu-uuringute novembri küsitlus on täielik õudus: Sotsiaaldemokraatide erakond on tõusnud 20 protsendile (+6), möödudes Isamaast (18%). Isamaast pole kellelgi kahju, aga sotsireosid ja nende haiget ilmavaadet tunneme me liigagi hästi.
Reformierakond on kukkunud 9 protsendile, kogu valitsuskoalitsioon vaid 10% peale. Opositsioonil on 75%. Rahvas on praegusest võimust tüdinenud. Aga kõrgelaubalised ühiskonnauurijad pakuvad lahenduseks korrumpeerunud režiimile truuks jäänud sotsialismi. Keda siis veel?
Sotside meteoorne tõus on seotud Jonatan Vsevioviga, mehega, kes pole rahva poolt kunagi ühelegi positsioonile valitud. Ta on klassikaline süvariiklik projekt – toodud esile ebademokraatlike tagatubade protsesside ja meedia vahukloppimise abil.
Nüüd tõukab teda pärituulena ühiskonnateadus ja järjekordne sõjatehase diversiooniprojekt: mida rohkem räägitakse ohust idast, seda kõvemini surutakse rahvale peale lõputult korduvat mantrat: ainult „tark ja tapvalt karismatiline“ Vseviov suudab Eesti päästa.
Lühidalt kokkuvõttes: see mehike muneb kuldmune, jalutab vee peal kui tahab ja paneb rahvavaenlased oma laserpilguga põlema, mauser on tal vööl rohkem vormitäiteks, muidu ei anna arhetüüpse tsekisti mõõtu välja.
Lillaroosa ajakirjandus on üleöö punaseks muutunud superkangelasest täielikus ekstaasis. Hommikust õhtuni kostab refrääni: kurjus ründab, vant korraldab terroriakte, meil on vaja tugevat juhti. Sõjaeksperdid teavad seda kõike täpselt, nemad juba ei eksi, ei olematute rakettide ega millegi muuga. Ja lahendus on tülgastav – lillaroosad sotsid upitatakse võimule.
See narratiiv on liiga läbipaistev. 10-protsendilise toetusega Reformierakonna valitsus, juriidilistesse raskustesse sattunud minister Joller ja mürsutehingute susserdajad saavad uue hingamise, kui nende mured võtab enda kanda „lunastaja“ Vseviov. Tema ülesanne on lihtne: hoida praegust võimukonstruktsiooni iga hinna eest. Selleks piisab hirmuõhkkonna loomisest ja väitest, et kedagi paremat lihtsalt ei ole.
Stratkomi masin töötab täistuuridel. Uuringud, peaministrikandidaatide edetabelid (Vseviov 19%, vahetult Kõlvarti kannul), tülgastav meediamanipulatsioon – kõik see peab looma mulje, et demokraatlikke valimisi polegi enam vaja.
Miks valida, kui õige mees on juba niigi olemas? Paremat ei saagi olla. Millegipärast meenub siinkohal aasta eurooplase Lehtme fenomenaalne tähelend enne eelmisi valimisi. Midagi uut pole vaja välja mõelda, see trikk töötab hästi.
Järgmine loogiline samm on eriolukorra kehtestamine, totaalne kontroll ja sõjakommunismi suunas liikumine – valimisi ei toimu, kogu raha kanditakse sõjatööstusele ja kes kobiseb, läheb trellide taha. Sõja ajal ei saa sisevaenlasel pead silitada, teadagi.
Ja elupõlised korruptandid õilmitsevad edasi, kuni kõik lõpuks lollusest ja vaesusest kokku variseb.
Sven Sildnik,
Sisepaguluses 17.11.2026
