Pole oluline, kes on Andrei Hvostov rahvuselt, poliitiliselt ega esteetiliselt. Ta võib olla kes iganes – see ei muuda enam midagi. Raamatuid kirjutades ja kooliaegsetest kohustuslikest teostest rääkides on ta juba marginaal, surmamõistetu, nagu kogu vana Euroopa kõrgkultuur globalismi kägistavas, lamestavas ja rüvetavas haardes.
Andrei, sul ei ole mingeid variante algoritmide armee vastu. Sinu „Raamatud, mis mul öösiti magada ei lase“ on vaid korisev ohe hauakambri lävelt. Sinu potentsiaalsed lugejad kohitsetakse vaimselt – ja sageli ka füüsiliselt – ammu enne, kui nad suudavad kanda seda koormat, mida me kunagi nimetasime kultuuriks. Neile topitakse pähe kliimahirmu, omasooiharust, identiteedihäireid ja antidepressante. Mis sul neile pakkuda on? „Väike Illimar“? „Tõde ja õigus“? „Pál-tänava poisid“?
Me võime omavahel veel rääkida väikesest Illimarist, Nietzsche raskuse vaimust ja inimese varjust, keda kotib? Need arutlused on uppuva laeva viimased mootoriturtsatused. Isegi mina ei viitsi su lugu lõpuni lugeda. See pole enam ammu kirjandus. See on nekroloog tsivilisatsioonile, mis otsustas end ise tühistada. Ise tegi.
Probleem ei ole kunagi olnud kohustuslikus kirjanduses. Probleem on kohustuslikus üleilmastumises. Kohustuslikus loomastumises ja eidestumises – selles protsessis, kus inimene muudetakse tarbivaks, seksuaalseks, aplaks ja lõpuks aga omadusteta olendiks, saviks, mida võib suruda igasse vormi.
Kus lapsepõlv desakraliseeritakse, kus klassikud muudetakse ebamugavaks koormaks, kus Tuglase inimvõimeid ületavast Illimarist saab vaid yet another content, mida saab kasutada või kõrvale heita.
Jätame pedofiilsed metafoorid ja väikese Illimari laiba sinna, kuhu nad kuuluvad – minevikku, mida keegi enam ei taha mäletada. Me kõik lõpetame ühishauas. Koos meiega visatakse sinna ka Dostojevski, veelgi pedofiilsem oma võikas sügavuses, sest tema inimese põhjatus oli liiga ebamugav.
Sinna lähevad Homeros, Tammsaare, London, P. K. Dick – kõik need, kes rääkisid raskustest, kahtlesid kõiges, jutustasid vastupidavusest, seiklusest ja sellest, et elu on katsumuste jada, mitte roosa mannavahu voog TikToki ekraanil.
Saatana karussell keerleb edasi. Ta ei küsi luba. Ta ei arvesta sinu lugemispäevikuga, Andrei. Ta ei loe sinu soovitusi Ellen Niidu ega Richard Rohu kohta, talle on isegi minu Jaan Oks ükskõik. Vikerleegion toodab uusi põlvkondi, kes ei suuda enam keskenduda tekstile pikemalt kui seitse sekundit. Kes kardavad ilma, oma keha, teist inimest ja eelkõige vaikust, mis on kirjanduse emakeel.
Traditsiooniline kultuur on juba kaotanud. See on fakt, mitte arvamus. Globalism ei taha sinu „Tõde ja õigust“. Ta tahab sujuvat, konfliktivaba, sooneutraalset tarbijat, kes ei mäleta oma vanavanemate kannatusi ega suuda ette kujutada tulevasi. Kes ei suuda kanda vähimatki raskust.
Ja ometi… ometi jääb alles see kummaline, peaaegu masohhistlik soov rääkida sellest kõigest. Kirjutada viimane kiri uppuvalt lollide laevalt. Tunnistada, et me teame: pääsu ei ole. Vähemalt mitte selles maailmas, kus „Väike Illimar“ on liiga raske neljanda klassi lapsele, kuid transsooline propaganda on sobiv juba lasteaias.
Me oleme kõik leheküljed raamatus, mida keegi ei loe lõpuni. Kindlasti sina, Andrei. Ehk ka mina. Ka need, kes veel usuvad, et üks hea raamat võib midagi muuta. Aga võib-olla ongi see viimane väärikus – teada, et sa oled surmamõistetu, ja ometi kirjutada. Lugeda. Mõelda. Meenutada. Naljagi visata. Isegi kui keegi ei kuula. Isegi kui hauad on juba kaevatud ja peieviinal kork maha keeratud.
Sven Sildnik,
Sisepaguluses 18.08.2026