Mõttekodade suured vaimuhiiglased on jälle rahva ette astunud. Pärast pikka ja metsikut mõttetööd, kõrge hariduse ning sügava analüüsi tulemusel on Ott Lumi, Leif Kalev ja Veiko Lukmann toonud avalikkuse ette raporti, mille pärlide hulgas särab muu hulgas ka presidendi otsevalimise idee.
Tore. Väga tore. Tuleb tunnustada, et pärast aastakümnete pikkust vaimset pingutust jõudis ka mõttekodade kildkond ühele õigele järeldusele. Aitäh, et te selle üles leidsite. Meie, kes oleme selle idee eest seisnud juba 15–20 aastat – pikettide, allkirjade kogumise, Riigikogu eelnõude ja avalike aruteludega –, tervitame teid rõõmuga demokraatia-aia uute aednikena. Parem hilja kui mitte kunagi.
Aga siinkohal lugupidamine kahjuks lõpeb. Sest kui need samad härrad, kes end demokraatia tugevdamise prohvetitena esitlevad, ei näe Eesti demokraatia suurimat, kõige räpasemat ja kõige ilmsemat mädapaiset – e-valimisi –, siis on tegu kas silmakirjalikkuse või professionaalse kanapimedusega. Vastsündinud silmitu kassipoeg on demokraatiaasjades nii mõnegi kõrval õige kobe analüütik.
Riigikogu ei ole analüüsivõimeline? Täiesti õige. Aga eks valitsus ole samal tasemel. Valija pole kõige teravam pliiats. Ajakirjandus on suures osas propagandakanal. Haridusministeerium toodab juba kümme aastat järjest üha rumalamaid inimesi.
Kogu ühiskondlik analüüsivõime on madal. Miks nõuda siis ainult Riigikogult eelarveanalüüsi bürood, kui kogu süsteem on analüütilise puudega? Miks? Sest eesmärk on varastada, mitte filosofeerida.
Põhiseaduse järelevalve ei tööta? See on samuti õige. Aga mida teeb president? Loomulikult mittemidagi. Selle asemel, et leida funktsionaalne põhiseaduse järelevalvaja, on ametisse sokutatud mitte midagi tegev tädi, kes jätkab uues ametis põhiseadusliku nihilismi meistriklassi.
Selle peale võib mürki võtta. Ta ei peata ühtegi ilmselget põhiseaduse rikkumist, ei seisa suveräänsuse eest ega kaitse rahva tahet. Ta on siiani olnud täiesti kasutu ja sellepärast edutatigi.
Meil varastatakse hääli. Meil on relvaraha skandaalid. Meil on valimiskomisjon, mis suudab kaamerate ees paberhäälte lugemisel teha sellist sikku, et see jääb Eesti poliitilise kultuuri häbiplekiks aastakümneteks. Kõik need nüüd juba legendaarsed linnukesed ja küsimärgid on muutunud Eesti rüvetatud demokraatia kaubamärgiks. See pole valimiskomisjon vaid s-kari.
Selle asemel on meil “demokraatlikud” imeasjad: demokraatlikud 20 sugu, demokraatlikud perverdiabielud, demokraatlikud Rootsi vangid, demokraatlik massiimmigratsioon ja demokraatlikult pealesurutud roheline enesetapp. Ja elu läheb ikka halvemaks. Inimesed on vaesemad, ühiskond lõhestunum, usaldus riigi vastu täiesti olematu.
Siin kaob kogu lugupidamine mõttekodade vastu. Kui te pärast kõiki neid raporteid ja “kõrgeid analüüse” ei julge või ei taha näha, et kogu demokraatia on muutunud mõnituseks just valimiste tasandil, siis on teie kogu demokraatia arutelu klounaad ja õhu võngutamine. See on eliidi enesemassaaž. See on vormi kaitsmine, kui sisu on juba ammu surnud.
E-valimised on Eesti demokraatia kõige haigem osa. Need võimaldavad massilist mõjutamist, jälgimist, koodi manipuleerimist ja vastutuse hajutamist viisil, mida paberhääletusega kunagi ei saavutata.
See on süsteem, mis sobib ideaalselt tehnokraatlikule eliidile, kes ei usalda rahvast. Just see süsteem on see, mis teeb presidendi otsevalimise ja rahvahääletuste laiendamise sama hästi kui mõttetuks – sest kui valimiste ausus on rikutud, siis on ka kõik muu rikutud. Siit see tuleb.
Kui mõttekodade suured targad tahavad tõesti demokraatiat tugevdada, siis ärgu alaku eelarvebüroo loomisest. Alaku sellest, et Eesti peab saama tagasi ausad, kontrollitavad ja läbipaistvad valimised. Paberil. Õigel päeval. Põhiseaduse järgi. Üleloetavad. Kontrollitavad. Kõik muu on enesepettus ja natuke nagu riigipööramine ikka ka.
Seniks, kuni te seda teemat ei puuduta, jääte te vaatamata kõigile ilusatele raportitele lihtsalt järjekordseteks salongi-intellektuaalideks, kes leiutavad jalgratast, samal ajal kui rahvas näeb, kuidas neid pea igas institutsioonis petetakse.
Mõelge julgesti edasi, härrased. Laske ega mõttel lennata, aga mitte eriti kõrgelt, teadagi, meie mõttehiiglane kardab kokkupõrget.
Sven Sildnik,
Sisepaguluses 09.09.2026