Laulusalmgi ütleb, et kui ootad kirja, võib see tulla ka mulla alt. Täpselt sama on Eesti majanduskasvuga. Vaatad nelja aasta numbrid üle – pilt on vastik. Siis korrigeerid siit, kohendad sealt, lisad ühe andmeallika, lahutad teise, ja vaata imet: tagantjärele selgub, et majandus polegi langenud, vaid kasvanud. Ja mitte esimest korda.
Statistikaameti rahvamajanduse arvepidamise teenusejuht Robert Müürsepp räägib rahulikult metoodikast. Jürgen Ligi aga hõiskab juba sotsiaalmeedias, et oleme oma majandust alahinnanud. Nojah, metoodika on ikka võimas. Kui majandus langes, siis nagu keegi ei märganudki.
Ei kostnud proteste, ei kirjutatud tuliseid arvamuslugusid. Aga nüüd, kui tagantjärele on majandus asunud tõusuteele, lähevad silmad särama. 2022. aasta 1,2 protsendiline langus muutus 0,7 protsendiliseks kasvuks. 2025. aasta kasv tõusis 0,7 protsendilt 1,3 protsendile. Pool protsenti siia, üks protsent sinna, nii sünnivad edulood.
Inimesed ostavad nüüd süüa ka protsendi rohkem, eks ole? Tormilisi kiiduavaldusi ei kuule aga kuskilt. Kui muust pole rääkida, siis on ka üks protsent abiks. Ka pool protsenti tõestab, et oleme planeedi plussipoolel. Ei saa öelda, et miinuses. Aitäh, statistikud, et tagantjärele tõite õnne õuele.
Eile tuli aga teine uudis. Maksuvõlglasi on nüüd ligi 78 700 – maikuu lõpust 24 300 rohkem. Inimesed ei lase end majandustõusust segada. Tõusku see või pilvedesse, nemad jäävad ikka riigile võlgu. Maksuvõlgnikke on sama palju, kui elab rahvast Pärnus, Kohtla-Järvel ja Rakveres kokku. Uusi võlglasi on aga sama palju kui inimesi Kuressaares ja Viljandis.
On need siis halvad inimesed, kes ajavad meelega kiusu oma vahva riigiga? Riik ju tõstab majandust metsiku pingutusega: teeb revisjone, täiustab metoodikaid, protsendi leiab sealt, kus mitte kunagi pole mitte midagi olnud. Inimene aga ei mõista.
Võtab laenu, maksab arveid, üritab peret toita ja lapsi koolitada. Aga läheb halvasti, ikka jääb võlgu. Kindlasti on ta ise süüdi, et elektri hind, toit ja eluase on hullult kallid ja üks tagantjärele protsent ei muuda enam midagi. Keda see võlglane üldse valis? Jäägu see tema südametunnistusele.
Laskem aga samas vaimus edasi. Kindlasti leiame ajaloost juhtumeid, kus 1 protsent majanduskasvu päästis hukkumisele määratud impeeriumi või lükkas rahva väljasuremise mitme kuu võrra edasi.
Võib-olla olid olmeegid tegelikult suurepärased majandusprognoosijad, kelle vigased arvutused viisid lõppude lõpuks püramiidide ehitamiseni, vaata, mida võib teha õigel ajal õhust välja võlutud 0,8 protsendine majandustõus.
Tõde ei tea niikuinii keegi. Võib-olla oli Kuldhordi languse põhjuseks see, et muinas-matemaatikud ei osanud majandust kasvupoolele kallutada. Nad nägid ainult langust, nälga ja lagunemist. Kui oleksid õigel ajal revisjoni teinud, lisanud paar andmeallikat ja kohendanud hinnamõjusid, oleks tänane Mongoolia ikka supervõim. Kahju, et nad ei osanud.
Meie oleme targemad. Meil on Statistikaamet, Eesti Pank, Luminor ja supervõimetega rahanduskangelane Jürgen Ligi – maapealse paradiisi peaarhitekt. Ühest taolisest piisab täiesti.
Kui reaalsus on liiga kole, joonistatakse uus reaalsus. Kui inimesed ei tunne kasvu, öeldakse, et nad on juhmid naistevihkajad ja putinistid. Kui maksuvõlglasi on kolme linna jagu, siis on see lihtsalt ajutine kohanemine uue normaalsusega.
Aga kunagi tuleb päev, mil mulla alt ei tule enam kaua oodatud kirju. Siis ei aita enam tagantjärele protsendid ega revolutsioonilised metoodikad. Siis tuleb vaadata inimestele silma ja küsida, miks nad on vaesed ja võlgades, kui riik on ometigi nii tubli olnud.
Seniks jätkame vanas vaimus. Veel üks protsent siia, pool protsenti sinna. Ja lootus, et keegi ei märka, et mulla kuhila all ei ole enam valgust ega õhku.
Sven Sildnik,
Sisepaguluses 14.08.2026