Eesti rahvast vaenav, solvav, vaeseks tegev ja meie lapsi homodeks agiteeriv valitsus on üks hullemaid luupainajaid meie kannatusterikkas ajaloos. Valede ja lauslolluse ajupurustav kokteil koos süveneva majanduskaose ja luuludel põhineva kaitsevõimega on olukord, milles me keegi ei taha minutitki kauem vireleda, kuid lõks näib väljapääsmatuna, kirjutab rahvuskonservatiivne kirjanik ( : ) kivisildnik, kodanikunimega Sven Sildnik.
Uued maksud, ettevõtete pankrotid, krooniline hinnatõus, järjekordne sambarööv ja aina hullemad autoomanike vastased repressioonid puudutavad valusalt kõiki, ülekohut tunneme nii rahakotis kui ajusopis. Hullumeelse mandumise kirjeldamine tundub mõttetu. Kes veel pole valitsevat kaost hoomanud, on ilmselt mingi reaalsusetaju tõrkega.
Kui allakäik oli alles noor ja pigem teoreetilist laadi, nimetasin ma toimuvat loomastumiseks ning kirjutasin sellest palju kurbi lugusid. Väike jalustuskäik lähimineviku radadel aitab mälu värskendada: kõik algas kultuuri pilastamisest ja meie mõttemaailma moonutamisest. Hiiliv homoseksualism, kärarikas feminism, sogane modernism ja verist vahtu välja ajav globalism tundusid ohutud ja võrreldes eelmise okupatsiooni propagandaga isegi enam-vähem söödavad, vähemalt esialgu.
Nõukogude inimese katkine operatsioonisüsteem sotsrealism oli ilmselge kõnts, mida oli meile pulgaga kurgust alla topitud nagu nuumhanele, iga vaheldus oli teretulnud – nii lame kommerts kui salakavalate soroslaste sepitsused. Rõõmuhõisetega võeti vastu erotomaania ja lääne puuslike ees lömitamine – enne Foucault’d tuli de Sade, enne täielikku tsensuuri sotsiaalmeedias kommertslehtede kommentaariumide peldikusein.
Üks viis teiseni. Huvi keelatud kirjanduse ja väliseestlaste pärandi ning Siberi mälestuste vastu kadus kiiresti, järsku oli maailm lahti, kiusatusi meeletult ja solki terve ookean. Peagi jõudsime selleni, et raamatukogudes nõuti kõige rohkem eriti madalalaubalise Barbara Cartlandi sopakaid, seejärel langesime pandeemilise kirjaoskamatuseni – pooled tudengid on uurimuste kohaselt funktsionaalsed kirjaoskamatud. Piinlik fakt.
Loetelu võib jätkata viisaastaku lõpuni. Igaüks võib iseenda läbielatus ja kogetus, esialgu ehk kaootilises faktidemassiivis leida selgeid seaduspärasusi ja näkku karjuvat mandumise loogikat. Kirjandus ja kirjaoskus on jäänud minevikku.
Pole enam kahtlust, et asjad lähevad veel halvemaks, kui kliimakommunistidel õnnestub hävitada pool põllumajandust, edaspidi ilmselt ka teine pool, olgu ettekäändeks lämmastik ja süsinik või põhjuseks inimvaenulik vandenõu.
Ilma toiduta me hakkama ei saa. Kes meist on see pool, kes saab süüa, ja kes on see, kes ei saa? Kes otsustab? Mis saab neist, kellele ei jätku, kes ei jõua enam osta või kellele ei müüda ega eraldata? Lihtne matemaatika ütleb, et kui planeedi elanikkond kasvab ja toitu vähendatakse poole võrra, on tulemus katastroof. Inimesed lihtsalt surevad maha, lisandub palju ebameeldivusi, tapatalgud jms.
Kõik, mis algas vaimse mandumise, loomastumise ja ilmselge kultuuri, meedia ja hariduse allakäiguga – ma olen kindlalt veendunud, et planeeritud hävitamisega –, viib meid vääramatult, kuidas seda nüüd viisakamalt öeldagi, füüsilise kõrvaldamiseni, mahanottimiseni, tõurastamiseni – reaalse võimalusena ettekavatsetud näljahäda, sõda või mõni eksperimentaalne süstimine. Inimeste elu lõpetamise mooduseid on palju ja neid kasutatakse kõhklematult ja kõikjal üle maailma.
Meid juhitakse vastu hävingule
Kuhu ma oma jutuga tahan jõuda? Selleni, et meid juhitakse vastu hävingule. Et häving või mahanottimine on inimsoo vaenlaste pikaajaline plaan. Nagu ka hävitamist alustada kultuuri ja kirjaoskuse hävitamisega – see etapp on tänaseks edukalt läbitud. Peagi jõuame nälja, külma, pimeduse ja haigusteni. Mõistagi on tänane valitsus inimkonna ja eesti rahva hävitajate esireas.
Mida me sellest kõigest järeldame? Mingid alatud tüübid on petnud valijate enamuse toetama inimkonna ja rahvusriigi hävitamist, mõistagi ka rahva hävitamist. Nad alustasid kultuuri vääratamisest, siis võtsid ette massiimmigratsiooni ja meditsiinilised eksperimendid, mille tulemusel on meie sündimus saja aasta kõige madalam ja kukub.
Äsja tuli uudis, et Tallinna sünnitusmajad tõmbavad tegevust koomale, kümne aastaga on sündimus vähenenud kolmandiku võrra ja ennustatakse, et sel aastal kukume alla 10 000 sünni. Toon oma sõnade kinnituseks kõneka kirjakoha ajakirjandusest: “Kui headel aegadel nägi Eesti suurimas sünnitusmajas ilmavalgust 4300 last, siis mullu sündis Ida-Tallinna keskhaiglas veidi enam kui 3000 last. “Praeguseks on sama ajaga ligi 200 sündi vähem ning eks aasta lõpuks oleks neid enam-vähem 250 kuni 300 vahel,” ütles Ida-Tallinna keskhaigla juht Tarmo Bakler.”
Lihtsustan numbreid, protsente ja matemaatikat, mis on emotsioonivaba ja millele peavoolu kirjatsurad ei lisa emotsiooni, oigeid ega karjeid. Neile ei lähe korda. Aafrika elude pärast ulusid nad omal ajal nii, et vähe pole. Kümne aastaga kaotasime kolmandiku elanikkonnast, kahekümnega kaotame kaks kolmandikku, kui saatanasigidike eestivaenulik poliitika jätkub. Kolmekümne aastaga kaotame 90% ehk kõik, ja lugu on läbi paari inimpõlvega.
Juba sel põhjusel ei saa globalistide hirmuvalitsus kuigi kaua kesta – peagi pole enam kedagi valitseda, leplik maarahvas on maha maetud ja sissetoodud uusasukatel on oma plaanid – kas kalifaadi või putinismi valguses, polegi nii tähtis. Eesti riiki ja kultuuri nad säilitama ei asu, neil on omad asjad ajada.
Nii juhtub, kui paeluss otsustab peremehe ära kägistada. See ei ole kõige lootusrikkam Eesti riigi ja rahva tulevikustsenaarium, kuid see on allakirjutanu arvates kõige pikem. Midagi ei juhtu veel täna ega homme, kui mitte arvestada, et elu läheb järjest raskemaks, vaesemaks ja režiimi valed muutuvad aina läbipaistvamaks. Mida suurem valu ja vaev, seda lihtsam on tõde ja valet eristada.
Eeltood perspektiiv aga ei ole kuigi tõenäoline, sõjardite pingutused kiire maailmalõpu poole on meeleheitlikud, üleilmne majanduskatastroof koputab uksele ja kliimavint on nii üle keeratud, et normaalne majandus ja normaalne elu ei ole niikuinii jätkusuutlikud, seega nälg, külm, haigused ja pimedus koos kohutava laamendamisega on lähitulevikus tagatud. Osa nendest õudustest või koguni täiskomplekt juhtub niikuinii, kui meid valitsevad globalistid ja nende käsilased saavad takistamatult edasi omavolitseda. Neid tuleb takistada, see on elu ja surma küsimus.
Ei mingit toetust globalistlikele satanistidele
Mida teha? Ei mingit toetust globalistlikele satanistidele. Peame endale aru andma, et meid valitsevad pimeduse ja kurjuse jõud, kallased, miihalid, võrklaevad ja läänemetsad, kes viivad samm sammult ellu meie rahvuskultuuri, rahvuse ja rahvusriigi hävitamise poliitikat.
Ühtegi nende sõna ei tohi uskuda, kellelegi neist ei tohi anda valimistel häält, nende väärastunud ja reetlikku ideoloogiasse tuleb suhtuda põlguse ja üleolekuga, totruse üle tuleb irvitada. Valida tuleb ainult toimivat ja põhimõttekindlat opositsiooni, see tähendab Eesti Konservatiivset Rahvaerakonda. Muud lootust ei ole. Ellujäämises ei ole midagi keerulist, sellega said hakkama isegi koopainimesed. Siiski annan veel mõne juhtnööri igapäevaseks eluks. Tagasi eesti kultuuri juurde, edasi Eesti Vabariigi poole!
Sven Sildnik