Uute euro pangatähtede kavandid osutusid täielikuks pettumuseks õieusklikele eurokraatidele. Veel hiljuti kujutlesid nad vaimusilmas uhkeid rahapabereid, kus ühel pool naeratab Kaja Kallas ja teisel Ursula von der Leyen, ehk koguni koos Macroni või Scholziga – Euroopa püha perekond. Sõjardid on samuti meeleheitel: nende unistuste kavandid Ukraina värvide, vereplekkide, tankide ja „Slava Ukraini“ loosungitega ei jõudnud isegi lõppvooru.
Kliimaentusiastid, homoseksualistid, feministid, moslemid ja aafriklased on kõik sügavas masenduses. Kus on vikerkaar? Kus on džihaadi motiivid või pommivöö? Kus on tuulikud, praid ja „diversity is our strength“? Kus on need legendaarsed „Euroopa väärtused“, millest Brüsselis nii agaralt räägitakse? Siit saab veel hulga õigustatud ootuse kohtuasju.
Selgub, et Euroopa väärtusi ei olegi enam olemas – vähemalt mitte neid, mida viimased kümme aastat peale suruti. Nende asemel ilutsevad rahatähtedel konservatiivsed väärtused: valgete kesk-euroopa meeste kultuur ja Jumala looming erinevate elukate näol.
Ludwig van Beethoven, Miguel de Cervantes ja Leonardo da Vinci esindavad vana Euroopa kõrgkultuuri. Tagaküljel laulupidu, raamatukogu, muuseum ja linnaväljak. Teisel teemal kaljuklutt, jäälind, valge-toonekurg ja mesilasenäpp – puhas loodus, mitte halbade inimeste poolt kokku soperdatud kommunistlik ideoloogia.
Tõsi, Euroopa Liidu institutsioonide hooned on samuti kavanditel – Euroopa Parlament, Komisjon ja EKP ise. Aga need on tagaküljel, väikesed ja tagasihoidlikud.
Ja kui aus olla, siis need hooned on projekteerinud ikka need samad valged mehed: Wolf D. Prix, Lucien De Vestel, Jean Gilson, Martin Robain ja teised. Ikkagi patriarhaat. Ikkagi rõhumine. Isegi eurokraatide paleed kannavad endas vana Euroopa DNA-d.
Mõned ütlevad, et see kõik on ehk natuke liiga modernistlik. Olgu peale – see on vähemalt valgete vanameeste modernism, mitte see tänane laser-tagumikus-kunst, mis peaks vähemusi rõõmustama.
Vähemustel on nüüd nutt varuks. Kus on nende kangelased? Kus on nende narratiiv? Selle asemel laiavad toonekured ja Leonardo da Vinci. Täitsa keskaeg ja kivikirved, eks ole?
Eestlastele ja lätlastele võib küll veidi kripeldama jääda, et meie kirjanikke ega heliloojaid sinna ei lubatud. Aga olgem ausad – kaljuklutt on ikkagi kobedam seltsiline kui Kaja Kallas.
Laulupidu on samuti kenasti esindatud. See on meie oma, tugev ja ajalooline. Mitte Brüsseli poolt väljamõeldud „Euroopa väärtus“, vaid päris asi.
See uus raha on konservatiivide ootamatu, salajane, aga õige magus võit. Kas euromädanik hakkab järele andma? Abstraktsete utoopiate, sooideoloogia ja rohelise hulluse asemele tulevad rahatähtedele loodus või klassikaline kultuur.
See on suur samm terve mõistuse ja normaalsuse suunas. Muidugi ei muuda see Euroopa Liidu olemust – liit on ja jääbki jälgiks, tsentraliseeritud ja rahvaste suveräänsust röövivaks masinavärgiks. Aga vähemalt läheb raha lugemine varsti palju lõbusamaks. Toonekurge on ikka viisakam letile lüüa, kui vikerkaarelipuga Ursulaid tuulutada.
Lõpuks tekib põhjendatud küsimus: kas Euroopa Keskpangal hakkas midagi ajudes liikuma või juhtus see kogemata? Kas avalik küsitlus näitab, et tavainimene ihkab ikka ilu, korda ja traditsiooni, mõned kavandid on toredatele teemadele vaatamata ikka päris jubedad? Seda me teada ei saagi, küsitlus on nõuandva iseloomuga.
Aga üks on kindel – need uued pangatähed on väike, ent selge märk sellest, et Euroopa pankurid ei ole veel täielikult alistatud. Ehk tuleb normaalsus hiilides tagasi? Või põletavad raevunud vähemlased keskpanga koos uute kupüüridega maha? Eks me näe.
Sven Sildnik,
Sisepaguluses 30.07.2026