Rahvavaenlaste koloniaalvõim haub järjekordset rünnakut meie ühiskonna kõige kaitsetuma osa vastu – seekord on režiimi ohvriteks vaimuhaiged. ERR lobises välja et: “Kolme ebaõnnestunud ehitushanke järel on PERH-i plaan ehitada Mustamäe meditsiinilinnakusse uus psühhiaatriakliinik pandud praeguseks pausile, raha selle ehituseks pole riigieelarves ette nähtud ja puuduvad ka välisvahendid.”
Pensionite indekseerimise lõpetamise plaani kõrval on hullukeste abitusse seisundisse jätmine Kaja Kallase troonipärijate julmuse kõige koletuslikumaks näiteks. Kui inimene murrab jala, siis saab ta veel kuidagi eluga hakkama, kui aga kedagi tabab paha peahaigus, olgu selleks skisofreenia või psühhoos, siis on ta ohtlik nii iseendale, lähedastele kui ühiskonnale laiemalt.
Raha jätkub meil piisavalt nii kliimahulluseks, sõjahüsteeriaks kui maniakaalse homoseksualismi mahitamiseks, kuid tavaline lihtne skiso peab ennast ravima kadakpõõsa juure all. Kus on siin õigus ja võrdne kohtlemine? Pole mingit õigust. Samuti pole kindel, kas rahvameditsiini vahendid on piisavad, patsient võib endale muidugi pooliku kõrvitsa pähe panna ja ennast nõgestega vihelda, aga ikkagi.
Tänased revolutsioonilised madrused ei ole ikka enam need, mis nad olid Trotski ajal. Ajaloost teame, et revolutsionäärid hoolitsesid sotsiaalselt lähedaste eest, sotsiaalselt lähedasteks peeti erinevaid kriminaalkurjategijaid, muude hulgas ka sadiste ja perverte, kellele leiti rakendus erinevates represeerimisasutustes.
Hullumeelsed on tänastele revolutsionääridele kliiniliselt lähedased, jälitusluul on hingeline analooganomaalia kliimaparanoiale, sarnane peaviga on ka kinnismõtteline natsi- ja populismiküttimine, sõjahüsteeria pole meil enam diagnoos, vaid koloniaalvalitsuse poliitiline prioriteet number üks jne jne. Mingi susserdamine käib, aga kuskil ei ole ametlikult otsustatud, et kliimaministeeriumis saab iga hull endale palati, tableti ja süsti.
Igal juhul tuleb haigete eest hoolitseda, eriti kui nad on koloniaalvõimule kliiniliselt lähedased, selline on revolutsiooniline standardprotseduur. Kindlasti tuleb rõhutada ka seda, et paljud inimesed hulluvad rahvavaenuliku valitsuse tegevuse otsesel tagajärjel kas luululist massimeediumi jälgides, majandusraskuste all murdudes või meditsiiniliste eksperimentide tulemusel – üks süst viib teiseni.
Kõigepealt aetakse inimesed hulluks, aga ravi ei võimaldata. Selline käitumine ei ole ilus. Väga tõenäoliselt ei ole meil vaja mitte ühte uut vaimuhaiglat, vaid kümneid ja kümneid vastavaid asutusi, muude hulgas krooniliste vaimuhaigete hooldekodusid, laste ja noorte enesetapjate päästmise institutsioone ning netisõltlaste võõrutuskeskusi ja digidebiilikute rehabilitatsioonilaagreid koos krematooriumitega.
Vaimuhaiglate nappus seab küsimärgi alla ka meie auväärsete kultuuritraditsioonide kestmise aegade lõpuni. Kus tänased juhan liivid tuule tiibadesse saavad? Kus keskenduvad ja arendavad oma loovaid ideid? Kultuuriline aspekt on psühhiaatrias samuti väga oluline, sest hingearstide hulgast on tõusnud suurepäraseid kirjanikke nagu Juhan Luiga, Vaino Vahing ning teenimatult vähem tuntud stiilimeister Vladimir Tšiž – kirjanikupalgast ei ela ju ära.
Investeering vaimuhaiglatesse on samas ka investeering tulevikku, ehk tõesti kunagi olukord normaliseerib ja inimesi ei aeta enam massiliselt hulluks, siis saab globalistide jõuk hakata sisse tooma briti poolemeelseid poissmehi, nii nagu on kavas importida Ühendkuningriigi pealõikajaid ja muid pätte. Ja kus siis tuleb alles raha! Hullult peksab sisse, nii et tuleb hakata pangapaleesid ehitama.
Dissidentide sundravi kohta saate ise lugeda, ei hakka valitsusele häid ideid andma. Loed ERRi ja puhked lohutamatult nutma, nüüd on siis ka meie hullukestega lõpp. Kellelegi ei halastata, kellelegi ei heideta armu. Lõputu õudus aina süveneb.
Sven Sildnik