Meie uus vähemusvalitsus, mida oleks täpsem nimetada mikro- ehk nanovalitsuseks, esindab 18% valijatest ning tekitab õige kiuslikke mõtteid. Demokraatiaga meil enam ilmselgelt tegemist ei ole, aga mis tuu siis ikkagi om?
Poliitikateadus tunneb õige mitut liiki ebademokraatlikke valitsemisvorme, järgnev analüüs käsitleb neid kõiki ning üritab leida vastuse üldrahvalikult huvitavale küsimusele – millise riigikorra all me nüüd siis elame?
Toome välja 12 erinevat ja valdavalt ebademokraatlikku valitsusvormi ning vaatame, milline müts kõige paremini Meeskaja I Michali soenguga sobib:
1. Diktatuur – üks inimene omab absoluutset võimu, puudub võimude lahusus ja kodanikel pole poliitilisi õigusi. Näiteks Põhja-Korea Kim Jong-uni valitsemise all. Meeskaja I ei näi omavat kogu võimutäiust, vähemasti formaalselt osaleb saagi jagamisel ka vabakutseline riigikukutaja Tsahkna. Kodanikel on poliitiline õigus osaleda e-valimistel, mis võhikutele võib tunduda demokraatliku protseduurina, samuti on meil probleeme võimude lahususega. See müts sobib värvilt, kuid on suurevõitu ning vajub silmile.
2. Autokraatia – üks valitseja või väike grupp kontrollib riiki ilma rahva sisendita. Võim on tsentraliseeritud ja isiklik, opositsioon on piiratud või keelatud. Pole paha, 18% on väike grupp, e-molekul pole mingi rahva sisend ja opositsiooni kottimine nii parlamendis kui meedias, aga ka kohtusüsteemis on pandeemiline. Sobib nagu valatud, meisterrätsepa töö.
3. Totalitarism – režiim kontrollib kõiki ühiskonna aspekte, sh eraelu, meediat ja majandust. Näited on natsionaalsotsialistlik Saksamaa ja stalinistlik Nõukogude Liit. Nõus, täpselt nii meil asjad käivadki, kõik on kontrolli all ja kes köhib, saab tühistatud või hagi selga. Seksuaalregulatsioonid ja tarbimisregulatsioonid on ilmselged, nad muudkui nügivad meid vaesusse, eraomandus on läbi kasvava maksukoorma likvideerimisel. Meil on ilmselge totalitarism, erinevalt arenenud totalitarismist valitseb Eestis arengupeetusega totalitarism.
4. Autoritarism – keskendunud võim ilma arvamuste paljususeta, piiratud kodanikuvabadused, kuid vähem kontrolliv kui totalitarism. Sageli eksisteerib väline demokraatia fassaad. Sobib 100%, on üks õige arvamus ja teised on kõik Putini mõjuagendid. Tervitan kõiki tunnustatud mõjuagente.
5. Oligarhia – väike grupp rikkaid või mõjukaid inimesi juhib riiki oma huvides. Miljoni Vaese Maal rikkaid ei ole, meid valitsevad popsi mentaliteediga, domineerivad ja psühhopaatilised kehvikud.
6. Teokraatia – valitsemine põhineb religioossel doktrinil, usuliidrid omavad poliitilist võimu. Näiteks Iraan, kus šiiitlikud vaimulikud omavad suurt poliitilist võimu. Meil on tuvastatavad satanistliku teokraatia ilmingud – homoseksualistlikud riitused, kloostrite vastane võitlus, laste kohitsemise ihalus ning inimeste ohverdamine sõjaliste röövkäikude raames.
7. Sõjaväeline režiim/junta – sõjaväelaste grupp haarab võimu ja valitseb riiki, tavaliselt pärast riigipööret. Grupp on küll võimul, kuid pärast kaporatuuri riigipööret, see on ikka hoopis teine asi.
8. Absolutism – monarh valitseb piiramatu võimuga, näiteks Louis XIV aegne Prantsusmaa. Piiramatu võim on, kahjuks puudub monarh, jälle ei sobi. Samuti puudub võimalus monarhi liisimiseks.
9. Kolonialism – võõrvõim kontrollib teist territooriumi ja ekspluateerib selle ressursse. Nii on, meid kurnavad võõrpangad, meid ahistab euroliit, võõrkapitalil baseeruvad meremiihaliettevõtted kujutavad endast relvasüsteeme ja raha kantimise abivahendeid, ükski perverssus ega lollus ei ole meil päris oma, lääne laostav mõju puha. Sobib, õnneks lubab iga koloniaalvõim mõõdukalt varastada ka kohalikel kubjastel ja aidameestel.
10 Kleptokraatia – valitsejad kasutavad võimu isikliku rikkuse ja võimu suurendamiseks, riigisüsteem on läbinisti korruptiivne. Nii on, ei vaidle vastu.
11. Kakistokraatia – kriitiline nimetus valitsemisvormile, kus otsustajateks peetakse ühiskonna kõige rumalamaid, häbematumaid ja vähim pädevaid kodanikke, erinevalt eelmistest võib kakistokraatia olla ka demokraatlike arengute tulemus, etteruttavalt öeldes võib seda olla ka idiokraatia.
Sõna kasutamine muutus üldlevinuks 17. sajandi lõpul ning seda kasutatakse jätkuvalt poliitika kritiseerimisel. Tuleb nõustuda, kriitikaks on põhjust enam kui küll ja häbematutest asjapulkadest pole puudust. Kakistokraatia entusiastid on mures pärast minister Sikkuti lahkumist, kuid asi võib arenguid arvestades veelgi halvemaks minna. Taas sobivus 100%.
12. Idiokraatia – Idiokraatia on satiiriline mõiste, mis tähistab valitsemisvormi, kus võim on rumalate, ebakompetentsete või vähese intelligentsusega inimeste käes. See termin on läinud massidesse pärast 2006. aasta filmi “Idiokraatia” (Idiocracy), mille režissöör oli Mike Judge.
Nimetatud prohvetlikku linateost soovitan kindlasti vaadata, idiokraatia on samuti meie hetkeolude valus, aga täpne diagnoos. Eeltoodud ühiskonnakorralduse vormid kombineeruvad sageli ja ükski režiim pole täielikult “puhas” näide.
Meeskaja I Michali režiim on paras pudru ja kapsad, kus domineerivad nii kolonialismi, totalitarismi, kleptokraatia kui kakistokraatia elemendid, kuid lihtsuse mõttes jään ma ise edaspidi idiokraatia juurde ja soovitan seda kas või ainult suurepärase filmi propageerimise mõttes.
Ma mõistan inimesi, kes vihkavad demokraatiat ja tahavad midagi muud, meil on kuningriiklaste partei parlamendis olnud, Põltsamaad valitses Magnuse kuningriik, Ruhnu saar kuulus kunagi Kuramaa Hertsogiriigi alla ja kaugele see Soome Suurvürstiriikki jäi, Balti Hertsogiriigi idee küll ei teostunud, kui parem lükata see uuesti käima, kui ägada pooletoobiste idiokraatide ikke all.
Kallis laulurahvas, tere tulemast idiokraatia epohhi. Valmistuda kas väljasuremiseks või EKRE valimiseks, muid variante ei ole.
Sven Sildnik,
Sisepaguluses 11.03.2025