Mediteerin seoses sellega, et paljud inimesed ei saa enam mitte millestki aru, ka kõige lihtsamatest asjadest, ning peavad Eesti lipu heiskamist ja sinimustvalge rahvuslipu eest võitlemist putinismiks. Viljandi lipujuhtum. Otsustasin olukorda mõne lihtsa näitega selgitada. Probleem on selles, et sinimustvalge kõrvale ja asemele on hakatud heiskama igasugust jama.
Piidripalakad tolgendavad riigiasutuste küljes, aastate kaupa lehvivad avalikus ruumis võõrriikide lipud ja mitte suvalises kohas, vaid koos Eesti lipuga kohalikel ja riiklikel ametiasutustel. Mina ei ole ukraina kodanik, mind sinikollane ei esinda, ei esinda ka Eestit, sest meil on oma lipp olemas. Sinine. Must. Valge.
Jätan äärmused eemale ja arutan lihtsustatud variandi üle, asutusel lehvib kaks lippu: Eesti lipp ja Ukraina oma. Mida me peame sellest mõtlema, et Eesti riik, rahvas ja ajalugu ei ole enam tähtsad, tähtis on Ukraina? Eesti on ainult pooleldi ja kombe täiteks, aga vot Ukraina, see on nüüd meie identiteedi teine ja väärtuslikum pool. Maailmas on kaks tähtsat asja, Eesti ja Ukraina, mõlemad on peaaegu võrdsed, Ukraina on aga natuke võrdsem.
Teine tõlgendus, maailmas on ainult üks tähtis asi, Ukraina ja Eesti lippu tuleb selle kõrval ajutiselt taluda, sest päevapealt üht lippu teisega asendada pole nagu kombekohane. Analoogia sotsiaalmeedias profiilipiltidele kampaania korras riputatava sümboolikaga on ilmne. Inimesed panevad oma profiilipildile kas süstla, tühja südame või Ukraina lipu või anaalset meelsust väljendava vikernikerdise, kampaania sümboli kõrvale ei panda kunagi Eesti lippu. Pole oluline, ei huvita.
Mina mäletan täiesti selgelt, nagu oleks see olnud eile, kui suurem osa, vähemasti väga paljud eestlased, nii feministid kui konservatiivid, liitusid ususektiga, mille pühamast pühamaks reliikviaks oli Veerpalu uriin – hiilgav kui prillikivi. Uriiniseesumus oli totaalne. Kas inimesed oma profiilipildid kollaseks värvisid, tõesti ei tule meelde, aga oleksid kindlasti pidanud värvima.
Selle kõige tähtsama asja värvi kollase kanga heiskamist kroonumajadel rahvuslipu kõrvale millegipärast ka ei meenu. Ma olen aga täiesti kindel, et kui Veerpalu uriin oleks aktiivne ja aktuaalne täna, siis lehviks sinimustvalge kõrval ka kollane sidrunilume karva talispordilipp. Nüüd rõhutatakse nn õiget eesti asja just nii. Tegeliku eesti asja arvelt, mõistagi.
Kusjuures ma üldse ei vaidle, Veerpalu, tema medalid ja meeletu menu oli kindlasti eesti asi, tuhat korda rohkem eesti asi, kui mistahes Ukraina korruptsioon, korruptsiooni tõttu tekkinud kaos ja isegi ukrainlaste inimlikud kannatused, mille vastu keegi ei hakka siinkohal vaidlema. Kannatused on fakt.
Ma näen küll Ukraina ja Eesti lippe kõrvuti, näen ka muret ukrainlaste piinade pärast, nutulaul ei lõppe päeval ega öösel, aga võrdset empaatia eesti rahva kannatuste suhtes ei paista kusagilt. Seepärast soovitan valitsevatel lojustel see liputeema veelkord läbi mõelda, läbi seedida, kui muud võimalust ei ole.
Ma kindlasti ei hakka vastutavaid isikuid üles kutsuma, et Eesti lipud üldse maha võtta ja jätta ametkondadele lehvima ainult Ukraina lipud. Varem või hiljem teevad nad seda ka minu abita. Mingi loogika siin ikka on, et kui Ukraina lipp aitab, siis Eesti lipp seal kõrval ehk ikkagi segab. Ei, mina ei ütle, et Eesti lipud tuleks viimseni maha võtta, aga nad võiksid olla väiksemad kui Ukraina lipp.
Eesti on väiksem riik ja pole ka meie nupust nikastanud patriootide ja väärakatest globalistide ühendväe jaoks nii tähtis kui sinikollane ja hullumeelne tapmine. Olgu ta siis nii väike, nagu eesti põhjusmõte meie peades ja pisikene nagu eesti tunne meie südames, olgu taskuräti suurune või siis kahe taskuräti suurune või nõelaotsa suurune, oleneb….
Kui sinimustvalge viib putinismini, nii nagu Viljandi juhtumi puhul, siis on see lipp paha. Paha lipp olgu väike, hea lipp suur. Kui te nii mõtlete, ja te ju mõtlete, siis viige lipuasjandus kooskõlla oma lollaka mõttemaailmaga. Ma tean väga hästi, et seda Ukraina jura aetakse ainult selleks, et meie rahvast ja rahvusriiki nõrgendada ja alandada. Ja nüüd ütlen ma selle välja, sageli on need ukrainlaste pärast muretsejad pesuehtsad eestluse hävitajad.
Võtta meilt meie vähesed ressursid, raha ja relvad, ning kantida need dementse halina saatel võikasse globalistlikku hävitusprojekti. See on alatu, see on ebainimlik ja see on ülimalt ebapatriootiline. Kui teie meelest on õigeusklike massiline mahanottimine täieline eesti asi, siis tehke seda ja unustage ning lõpetage kõik muu. Keskenduge mõrvale, genotsiidivennad.
Koolid kinni, haiglad kinni, poed kinni ja mitte üks sai, kõik see mats tankiraave kaevama ja käsitsivõitlust õppima, sest relvi ja laskemoona ei ole. Hanguga Piiteri peale, pooliku tellisega Tambovisse. Vot siis lehvib sinikollane kõrges kaares ja eestlus on lõpuks ometi järje peale saanud. Mu meelest on see ikka täiesti loll mõtlemine.
Iive on fenomenaalne katastroof, majandus on meil samuti katastroof, haridus ja meditsiin on katastroof, aga ustav kodanik vehib Ukraina lipuga, ajab verist vahtu välja ja rapsib sõjahüsteeria krampides nagu langetõbine. See on loll. Need on lollid. Lollus ei tee asja paremaks. Lollus teeb kõike veelgi halvemaks.
Kui mina Eesti lipuga olen putinist, kes sina siis oma vikernikerdise ja sinikollase südameehedusega oled? Tahad ma ütlen sulle? Sa oled idioot, kasutu idioot sealjuures. Sa ei saa olla kasulik idioot, sest globalism ja globalistide-satanistide sõjasabatid teevad ainult kahju ja ongi mõeldud kahju tegama – eesmärk on häving ja kärvamine.
Mulle see idee ei meeldi. Kes tahab, tehku endale eutanaasia, ma ei ole vastu. Kõngemine on võimalik ka ilma sõjata. Ilma liigse kisa ja kärata. Sajandat korda rõhutan, sea tapmiseks ei ole sõda tarvis. Aga mina ei taha eutanaasiat, ei taha aborti, ei taha homoseksualismi, ei taha sõda ega massiimmigratsiooni. Ma ei taha ühtegi eesti ühiskonda lõhkuvat ja hävitavat projekti. Kliimat ka ei taha. Tahan rohkem Eestit, tahan Eesti lippu ja tahan ka elada, kui vähegi võimalik.
Võimalused muidugi vähenevad iga päevaga, varem või hiljem tapab mõni hulluke mind Eesti lipu pärast lihtsalt maha – no et kuri putinist. Aga ikkagi, nähes kui valus on neile lurjustele sinimustvalge nägemine ja kuidas nad igal võimalusel meie ja meie rahvusliku sümboolika vastu võitlevad, eestlust igasuguse saastaga lahjendavad ja rüvetavad, kutsun ausaid eestlasi üles igal juhul kandma, heiskama ja demonstreerima sinimustvalget – alati ja igal pool. Vähem enesepetuslikku uriini, rohkem kompromissitut võitlust Eesti eest!
Võitle sinimustvalge all ja sinimustvalge eest! Või sure Vanasoorose rõõmuks välja, mina kedagi käskida ei saa.
Sven Sildnik,
Sisepaguluses 12.01.2026