Pooletoobiste valitsusel on uus suur plaan globalistliku ilmakorra käimatõmbamiseks. Kuna homoarengukava ja tuulemöldrite arengukava on meil juba olemas, siis toodi Riigikogu ette venestamise arengukava, nn odavat tööjõudu kavatsetakse sisse tuua endise peamiselt Nõukogude impeeriumi äärealadelt:
1. Ukraina,
2. Moldova,
3. Usbekistan,
4. Valgevene,
5. Venemaa,
6. Gruusia,
7. India,
8. Tadžikistan,
9. Kõrgõzstan,
10. Aserbaidžaan.
Nagu teame, on need valdavalt venekeelsed riigid, valitsus näib eelkõige vajavat venekeelseid moslemeid: Usbekistanis on islamiusulisi 94–96%, Tadžikistanis 95–98%, Kõrgõzstanis 85–90% ja Aserbaidžaanis 95–97%. Palju paremad ei ole lood ka Indias, kus elab umbes 200-210 miljonit moslemit, kes moodustavad ligikaudu 14-15% riigi elanikkonnast.
Meie 46 000 töötul on tööturule veel pikk tee, enne tuleb ära õppida vene keel ja võtta vastu islami usk. Lihtsameelse tööandja petab kindlasti allahuakbari pomisedes ära, eriti kui leppida 80 protsendiga keskmisest palgast, just niipalju kavatseb koonerdav valitsus uustöösaajate sissetulekuks sätestada.
Tegemist on paradigma muutusega, vanasti lubati võõrtööjõudu sisse tuua tingimustel, et neile makstakse rohkem kui kohalikele, raha on aga vahepeal otsa saanud. Midagi ei ole teha, töövõtjad lasevad kohalikud eestlased ja venelased lahti ning võtavad tööle aseri, väikevenelase või usbeki.
Kaugel pole enam seegi aeg, kus ka ukrainlased vallandatakse kui liiga kallis ja ahne seltskond ning nende asemele astuvad ennastsalgavalt tulemaalased, pügmeed või hottentotid. Kindlasti ei ole usbekid maailma kõige odavamad rattakullerid, hea tahtmise juures leiab kusagilt veelgi õnnetumaid ja hädisemaid, kes on nõus orjama ka ainult toidu eest.
Ma ei usu enam ammu kodumaise majanduse võimalikusesse, energiahinnad, maksud ja muud nõdrameelsuse märgid on teinud majandamisest muistsete aegade kuldse mälestuse. Valitsuse vandenõulastel ja topistel on kindlasti muulaste maaletoomisega mingi muu ja alatu salaplaan. Venestamine, mis muud.
Nõukogude okupatsioonivõimude venestamispoliitika Eestis oli osa laiemast ideoloogilisest ja geopoliitilisest strateegiast, mida on kohane tänase venestamisega võrrelda. Eelmise okupatsiooni ajal olid venestamisel järgmised ideoloogilised eesmärgid:
Esiteks luua uus “nõukogude inimene”, kus rahvuslik identiteet oleks teisejärguline klassiteadvuse ja kommunistliku ideoloogia suhtes. Teiseks kujundada ühtne nõukogude kultuuriruum, kus vene keel toimiks ühendava elemendina. Kolmandaks vähendada rahvuslikku eneseteadvust, mida peeti potentsiaalseks ohuks režiimile.
Sajaprotsendilisest kehtib tänapäeval ainult kolmas punkt, rahvuslikku eneseteadvust need värdjad vihkavad. Loomastunud nõukogude inimese asemel aretatakse nüüd sarnast hübriidi – juurtetut, kultuuritut ja kesksoolist globaalparasiiti, kes tammub mööda maamuna ringi ja krabab kust saab.
Kultuuriruumiga tänapäeval enam keegi ei tegele, tuim stratkomi ajupesu ajab asja ära. Aga venekeelse kontingendi sissetoomisega tugevneb ja laieneb meil vene kultuuriruum tahes-tahtmata. Rohkem vene keelt, rohkem vehelasi, rohkem impeeriumimeelset jõuramist ja veelgi rohkem tegelikke putiniste.
Ja nii lähebki, et heausklik hindu õpib töö juures vene keelt rääkima, sest eesti keelt ei lähe vaja, seda ei kuulegi enam kusagil. Eelmisel venestamisperioodil võis trammis eesti keele rääkimise eest jalaga näkku saada, selliseid lugusid võis üleminekuperioodil ajalehestki lugeda.
Poliitilised eesmärgid on pooletoobistel samad mis putinistidel ja globalistidel: Esiteks nõrgendada eesti rahvuslikku liikumist ja võimalikku vastupanu. Teiseks siduda Eesti tihedamalt Venemaaga, muutes võimaliku ülevõtmise lihtsamaks ja mugavamaks ja siin on tegu ilmselge putinistliku vandenõuga.
Globalistide jaoks ei ole vahet, kas eesti rahva hävitavad slaavlased, eurooplased või meremiihalid. Kolmandaks tekitada sisepingeid ja lõhustada niigi killunenud ühiskond veelgi väiksemateks ja üksteist vihkavateks osadeks.
Nõukogude võim julgustas massilist vene elanike sisserännet Eestisse, et muuta rahvastiku koosseisu ja nõrgestada kohalikku enamusidentiteeti. 1979. aastaks moodustasid eestlased vaid 64,7% rahvastikust, samas kui venelased olid ligi 30%. Kuri tahe ei ole kuskile kadunud, protsent läheb aga iga päeva halvemaks.
Paljud eestlased nägid venestamises koloniseerimist, mis muutis nende kodumaa demograafiat pöördumatult. Ja mis on täna teisiti? Koloniaalmaa oleme me nii Rootsi pankade, euroopa bürokraatide, hargmaiste sõjardite kui kohalike külakurnajate jaoks. Venestamine oli osa okupatsioonist siis ja on seda ka täna.
Hämmastaval kombel kaob meie lollakatel kohe veneviha ja põlvilisurumise kinnisidee, kui on võimalik slaavi pärisorje maale tuua ja selle eest ehk mõnelt usinamalt orjapidajalt meeleheadki saada. Kõik muud kahtlused on väikesed ja ajutised igihalja korruptsioonikahtluse kõrval.
Eestlaste arvust ja positsioonist ühiskonnas sõltub ei rohkem ega vähem kui see, kas tulevikus aset leidev sõda võidetakse või kaotatakse.
Sven Sildnik,
Sisepaguluses 02.02.2026